EKI vanemteadur Maria Tuulik uurib “Keeleminutites”, millistele inimese iseloomujoontele viidatakse, kui kutsutakse teda mingi looma nimega.

Loomad on meie elu igapäevane osa ja keeles on nendega seotud mitmekesine valik väljendusvahendeid. Vaatame, milliseid iseloomujooni me loomadele omistame või õigemini, millistele inimese iseloomujoontele me viitame, kui kutsume teda mingi looma nimega. Kuna kogu kirevat loomariiki ei jõua siinses artiklis ära kirjeldada, siis keskendun seekord sagedamatele Eesti koduloomadele.

Alustuseks on huvitav vaadata juba sõna loom ennast, millega keelekorpuse materjali põhjal viidatakse inimesele nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Leiab inimese nimetamist “hulluks loomaks” või “õelaks loomaks”, aga viidatakse ka näiteks suurele jõule või töövõimele: “uppujal on looma jõud” või “ta töötab nagu loom”. Negatiivsemaks lähevad kasutused, kui vaadata korpusest EKI ühendsõnastikus toodud sõna loom sünonüüme, mille koduloomale viitav tähendus on vananenud: elajas, lojus ja tõbras. Nende kõigi puhul ongi sõimusõnana kasutus juba valdav. Tähendusvahesid on keeruline selgelt määratleda, aga üldistatult võib öelda, et tõpraga viidatakse pigem alatule inimesele, elajaga kellelegi, kes on midagi julma või vastikut korda saatnud, ning lojusega lihtsalt ülbele ja ebameeldivale inimesele.

Millistele omadustele aga viitame Eesti sagedaste taluloomadega nagu siga, lehm, kits, lammas ja hobune? Sea sõimuspekter ulatub närukaelast räpakollini. “Tõeline siga” võib viidata kellelegi, kes käitub eriti alatult või ebameeldivalt, kellelegi, kes ei hooli puhtusest, või kellelegi, kes sööb aplalt ja pidurdamatult. Sarnased kasutused ilmnevad ka põrsa puhul, ent seal on räpakus isegi rohkem esil (“must nagu põrsas”). Sõnadega lammas ja oinas viidatakse sageli rumalale inimesele. Kui lammas võib kirjeldada lisaks ka alandlikku või arga inimest, siis oinal selliseid tähendusi ei esine. Rumaluse tahk on lausa nii väljendunud, et lisaks on kasutusel liitsõnad lambapea ja oinapea.

On ka koduloomi, mille nimetusega inimesele viitamist palju ei esine. Näiteks hobune – ajalooliselt auväärne tööloom – pole endale selget halvustavat tähendust külge saanud. Siiski võib halvustavaid kasutusi märgata sõna mära juures. Siinpuhul tuleb esile ka sugude erinev kohtlemine, kuna mära võib esineda sõimusõnana, ent täkuga viidatakse pigem positiivsel moel naistemehele. Ka lehm võib esineda sõimusõnana naise kohta, samas pullil või härjal vastavat halvustavat tähendust pole. Nii kits kui ka lehm võivad esineda veel pealekaebaja tähenduses.

Kuigi inimese kohta käivad tähendused varieeruvad, siis uuritud loomanimetuste puhul on esil negatiivsed omadused nagu rumalus, räpakus ja alatus. Toome loomad sisse, kui tahame kellegi kohta eriti halvasti öelda. Halvustavat suhtumist väljendavad ka algselt kodulooma tähistanud sõnad, mis on ajaga muutunud peaasjalikult sõimusõnadeks. Olgem sõbralikumad oma tõbraste, lojuste ja elajate vastu!

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 20.05.2024.