Tartu Ülikooli doktorant ja EKI nooremteadur-leksikograaf Madis Jürviste andis loengus tudengitele praktilise ülesande, kus tuli leida sõnastikele poolt- ja vastuargumente ning kirjeldada ideaalsõnastiku elemente. “Keeleminutites” esitleb ta selle mikrouuringu tulemusi.

Sõnastike kasutajauuringuid on tehtud pikka aega. Enamasti tähendab see tavapäraste uuringumeetodite rakendamist: (piisavalt) esindusliku valimi põhjal tehakse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uuringuid, kasutatakse sotsiaalmeedia abi, analüüsitakse veebisõnastike kasutusstatistikat. Mida näeme sel juhul, kui uurime (potentsiaalsete) sõnastikukasutajate seisukohti väiksemas ringis? Siin käsitletud kvalitatiivse “mikrouuringu” valimiks oli N < 20 ehk pisut alla kahekümne tudengi Tartu Ülikooli vana kirjakeele bakalaureuseastme loengus, mille käigus tutvustasin eesti leksikograafia varasemat ajalugu, aga ka sõnastikke laiemalt. Praktilise ülesandena tuli sõnastikele leida poolt- ja vastuargumente ning kirjeldada ideaalsõnastiku elemente. 
 
Esiteks: “Meil ei ole sõnastikke vaja, sest …”. Sõnastikud on tänapäeval kasutud, sest paljudes sõnastikes ei selgitata (vähemalt mitte piisavalt) tähendusi ja kasutuskontekste. Me ei leia neist piisavalt infot konteksti, iseäranis näiteks ilukirjanduse kohta. Sõnastikest on pahatihti puudu ka hääldusinfo, kuigi tänapäevaste vahenditega saaks seda hõlpsasti esitada. Probleem on ka selles, et sõnastik on alati tagapool tegelikust keelekasutusest ega suuda kannul püsida uuemate keelearengutega. Kuna sõnastikke on ebamugav kasutada, saame nende asemel leida oma küsimustele vastuseid kõiksugu digirakendustest ja keelemudelitelt, mis nagunii on mitmekeelsed, ja tänapäeval me enam ei mõtlegi esimese variandina, et võiksime nende asemel kasutada traditsioonilist sõnastikku. Pealegi pole sõnastiku koostamine keskkonnasäästlik, kuna isegi kui me neid paberile ei trüki, loome “digiprügi” ja keskkonnajalajälje jätame nii ehk teisiti. Ja viimaks: isegi üldkeeles on nii palju sõnu, et me ei pea ega saagi neid kõiki sõnastikus kajastada. 
 
Teiseks: “Meil on sõnastikke vaja, sest …” sõnastikud talletavad keelt, aitavad ära hoida keele hääbumist, aitavad alal hoida kirjakeele traditsioone ja on õppetöös suurepäraseks abivahendiks. Sõnastikest leiame infot selle kohta, kuidas sõnu kasutada ja kuidas varieerida oma aktiivset (ja ka passiivset) sõnavara. Pealegi on sõnastikud väärt uurimisallikateks keeleuurijatele ja filoloogidele ning digisõnastike keskkonnajalajälg on minimaalne. 
 
Kolmandaks: “Ideaalsõnastik on …” hästi mitmekesine. Kuna veebis ei ole salvestusruum piiratud, saame sõnu omavahel siduda, teha täistekstiotsingut sõnaartiklite sees ja hägusotsingut kõiksugu sõnakujude leidmiseks. Ennekõike on ideaalsõnastikus palju isikupärastamisvõimalusi: see sõnastik teab, et otsijale võiks meeldida “ka see sõna” (mida ta võib-olla ise ei oskagi otsida), pakub meelelahutust, hõlmab ühe sõna kohta käivat infot hästi laia spektriga alates etümoloogiast kuni kasutusnäideteni, uueneb dünaamiliselt, sisaldab infot võõrkeelsete vastete kohta ja ei sõltu veebiühendusest, kuna on allalaaditav. 
 
See ühes loengus tehtud väike küsitlus ei ole ammugi võrreldav hiljutise suure Sõnaveebi kasutajauuringuga, küll aga tulevad siit ilmsiks väga paljud tüüpprobleemid, miks sõnastikke ei kasutata, ja tüüpsoovid selle kohta, mida sõnastikes võiks kajastada. Ennekõike aga on rõõm tõdeda, et leksikograafia ei jäta noori tudengeid sugugi külmaks. Otse vastupidi, sõnastikud äratavad neiski väga elavat huvi. 

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 03.06.2024.