Kompromissitu antipaatia teistmoodi mõtlevate inimeste suhtes juurdub lääne ühiskondades üha tugevamalt, põhjustades ka näiliselt ootamatuid poliitilisi sündmusi nagu nädalavahetusel toimunud atentaadikatse USA presidendikandidaat Donald Trumpile. 

Võib näida kummaline, aga polariseerumine ja populaarsus on sama nähtuse kaks külge. Üksikute ülisuur menu mahub samale skaalale vähemuste paljususega ja allub ka samadele seaduspäradele, mida viimastel aastakümnetel on hakanud võimendama info senisest lihtsam kättesaadavus.

Skaala ühes servas on näiteks Taylor Swifti fenomen – Ameerika lauljast on saanud omaette majandusnähtus, mida kutsutakse Swiftonomics´iks. Mitte ainult ei ületa Swifti enda muusikaimpeeriumi 1,3 miljardi dollariline maht tänaseks ligi 35 maailma riigi SKT-d, vaid laulja kergitab heldelt ka nende riikide majandusnäitajaid, mida oma kontserttuuridel külastab. Taylor Swifti Tokyo kontsert tõi Jaapani majandusse hinnanguliselt 228 miljonit dollarit ning Singapuri SKT kerkis „Swifti kvartalis“ koguni 2,7%. Rootsi majandust turgutas Swift 42 miljoni euroga, kuid põhjustas samas hinnanguliselt 0,2-0,3% inflatsiooni.

Sellise mastaabiga tähti saab arusaadavalt olla ainult üksikuid. Juba populaarsuselt teisel on kordades vähem fänne ja majandusedu, igal järgmisel omakorda samamoodi. Skaalat mööda edasi liikudes leiame artistide üha kasvava mitmekesisuse ja samas tundmatuse. Kui piisavalt kaugele liigume, jõuame lõpuks ka oma lõbuks duši all lauljateni, keda ei kuule mitte keegi peale nende endi, ehk nende kunstiga kursis olijate arv on täpselt 1.

Kirjeldatu sarnast seaduspära, kus kõige populaarsemad nähtused on järgmistest kordades populaarsemad, nimetatakse statistikas astmeseaduseks. On oluline tähele panna, kuidas see erineb hästi tuntud ja looduses laialt levinud normaaljaotusest. Normaaljaotust järgivad paljud looduslikud nähtused, mida saab mõõta ühe arvväärtusega, näiteks eksamitulemused, laste sünnikaalud või perioodi sademehulgad. Nende puhul esineb kõige sagedamini keskmisi väärtusi; nii sellest suuremaid kui ka väiksemaid esineb vähem ning mida kaugemale antud arv keskmisest kaldub, seda harvem. Kaheksakilosed vastsündinud on väga haruldased, kuueteistkilosed juba täiesti võimatud.

Paljud nähtused, sealhulgas paljud ühiskondlikud nähtused käituvad niisiis teisiti, selles mõttes justkui ebanormaalselt. Mitte keskmine pole kõige levinum, vaid just äärmus. Üks paremini tuntuid on Pareto põhimõte majanduses, mis kirjeldab jõukuse koondumist väheste kätte. Näiteks raamatute müügiedu: mõnda üksikut bestsellerit on lugenud peaaegu kõik, samas on aga lihtsa isepublitseerimise ajastul välja antud ka hoomamatu hulk raamatuid, mida ei ole lugenud mitte keegi peale autori enda. Lühidalt, kus on, sinna tuleb ka juurde. Samamoodi käituvad näiteks linnade rahvaarvud, eri keelte kõnelejaskonnad või sõnade sagedused keeles. Tokyoga võrreldava suurusega linnu on ainult üksikuid, väiksemaid palju rohkem. Üle miljardi emakeelse kõneleja on ainult ühel keelel (hiina), samas kui Ethnologue’i andmetel on maailmas tuhandeid keeli, millest väiksematele jätkub vaid mõni üksik kõneleja. Kui lugeda kokku ükskõik millise eestikeelse teksti sõnad, siis tervelt 5% neist on sõna “olema” vormid, miljoneid sõnu keeles on aga kasutatud vaid ühe korra. Mis kõige huvitavam – see seaduspära kehtib olenemata tekstide arvust või mahust. Kui uurijatena arvame, et oleme kõik kummalised erandid juba üles leidnud, siis edasi otsides leiame neid veel ja veel.

Kõige märkimisväärsem asi astmeseadusele vastava jaotuse juures ongi tema saba pikkus: et duši all lauljaid või tillukesi külakesi või vaid korra kasutatud sõnu on kujuteldamatult palju ja nad on omavahel väga erinevad. Sarnaselt käitub seegi, kui palju on videoklippidel vaatajaid, hobidel tegelejaid, sõpruskondadel liikmeid, liidritel järgijaid, ideedel pooldajaid. 

Muidugi on neil nähtustel ka palju muid omadusi peale populaarsuse. Mõni hobi on põnevam, mõni liider karismaatilisem või idee lihtsamini mõistetav. See aga ei muuda asjaolu, et ühe aspektina põhjustab edasist populaarsust ka senine populaarsus ise. Mida rohkem on linnas elanikke, seda rohkem seal huvitavat toimub, mis omakorda meelitab sinna inimesi juurde. Kui raamatut loetakse, siis temast ka räägitakse ja soovitatakse teda sõpradele. Võrgusuhtluses toetavad seda mõju sotsiaalmeedia soovitusalgoritmid, mis lähtuvad lihtsast, kohati ärritavaltki lihtsustatud, kuid üldjuhul siiski toimivast eeldusest, et inimesele seni meeldinud asjad meeldivad talle ka edaspidi. Et meid vaatamas hoida, soovitavad algoritmid samasugust sisu juurdegi. 

Siit jõuamegi ühe võimaliku seletuseni, kuidas on viimastel aastakümnetel saanud süveneda kajakambrite teke ja seeläbi ühiskonna polariseerumine. Kajakambriteks nimetatakse nii virtuaalseid kui reaalseid suhtlusringkondi, mille liikmete seisukohad ja eelistused sel määral võimenduvad, et see hakkab segama info vastuvõtmist väljastpoolt. Saba on ühiskondlikel nähtustel pikk olnud alati, see ongi ühiskonna taoliste keerukate süsteemide käitumise põhiomadus. Nüüd aga, ajaloolises mastaabis just äsja, on toimunud üks märkimisväärne muutus info kättesaadavuses.

Kaua aega ei levinud info üldse. Inimestevaheliste kontaktide tihedusest ei piisanud isegi selleks, et keel ära ühtlustuks – igas kihelkonnas või isegi külas räägiti äratuntavalt omamoodi. Samuti varieerusid kultuuri muud aspektid: kombed, toidud, rõivamustrid, muusika, arhitektuur. Praegu tagantjärele vaadates ja eri piirkondadest ülevaadet omades võime selles varieerumises näha astmeseadusele vastava jaotuse pikka saba – palju erinevaid variante, igaüks suhteliselt väikese, asustustihedusest ja teede kvaliteedist sõltuva levikuga. Aga tolle aja tavalise inimese jaoks oligi ju tema küla kultuur see, kuidas maailmas asjad käivad. Hea küll, lähemate naabrite kohta võidi teada, et seal ollakse kuidagi teistmoodi ja imelikud, aga kaugemate kohta ei teatud sedagi.

Siis tuli põgus, umbes sajandipikkune periood, kus ajakirjanduse kaudu tekkis võimalus oma mõtteid levitada kiiresti ja laialt, kuid ühesuunaliselt. Tehniliste ja administratiivsete piirangute tõttu said sõna vaid vähesed, need kõige populaarsemad. Mis ühtlasi tähendas, et levitatava sisu valik just väga lai ei olnud. Mäletame ju aega, kui telekanaleid sai ühe käe sõrmedel lugeda ja eelmisel õhtul telekast nähtu oli turvaline jututeema – ka teised olid üsna kindlasti vaadanud sama saadet.

Sellist terve ühiskonna samas infoväljas viibimist pole juhtunud ei enne ega pärast. Väga väikese hulga inimeste loodud ja levitatud sisu said ühtmoodi tarbida kõik, olenemata asukohast. See sisu oli prestiižne, kasvõi juba oma valituse ja vähesuse tõttu, ja kindlasti aitas see ühtlustada ka passiivsete tarbijate seisukohti või vähemalt anda neile teada, et lisaks nende omale on olemas ka ühiskonnas valitsev või populaarne seisukoht. Oleks aga naiivne arvata, nagu saaks info sellise valikulise levitamisega seisukohtade varieerumise üldse ära kaotada. Võime ju kõik eile sama saadet näinud olla, aga kuidas igaüks meist seda mõistab või mida sellest järeldab, on hoopis teine asi. Populaarseimad seisukohad said tugeva võimenduse institutsionaalse levitamise tõttu, pikal sabal seevastu samasugust võimalust ei olnud. 

Nüüd on. Info liikumine ei ole enam ühesuunaline, vaid igaühel on tehniliselt võimalik avaldada oma mõtteid kogu maailmale. See ongi see asjaolu, mis on hiljuti muutunud. Pikk saba on saanud hääle. Õigemini palju erinevaid hääli, sest pika saba põhiomadus ongi olla pikk ehk sisaldada palju variatiivsust.

Inimese jaoks võib see olla väga rõõmustav, kui tunneme ära hingesugulase, avastame muusiku, kes meile väga meeldib, või leiame oma vähelevinud hobiga tegelejate rühma. Ning mõistagi pakub tuge ja lohutust, kui saame küsida nõu sama haruldast haigust põdevalt inimeselt teisel pool maakera.

Teisalt tähendab info piiramatu liikumine seda, et oma mõtteid ja vaateid saavad avaldada kõik – ka need, kelle mõtteid peavoolu kanalid avaldada ei võta. Need mõtted ja vaated võivad olla häirivad, näida kahjulikud, ohtlikud või koguni ebaseaduslikud. Aga ilmselt tunnevad ka nende mõtete levitajad rõõmu, et leiavad mõttekaaslasi ning ei pea piirduma valitseva populaarse sisu ja mõtete tarbimisega. 

Sel moel tekkivad kajakambrid pole enam tingitud geograafilisest asukohast nagu varem, vaid kogunevad loodava sisu enese alusel. Piisab mõnekümnest mõttekaaslasest, et hakata tundma, nagu see tänapäeva “küla” olekski kogu maailm. Teistsugused hääled lihtsalt ei kosta meieni, oleme siis nad kui ebameeldivuse ise teadlikult ära blokkinud, on mõni soovitusalgoritm sellele kaasa aidanud või mattuvad nad koguseliselt tuttavamate häälte alla. 

Pika saba olemasolu on loomulik ja vältimatu. Inimesed ongi erinevad. Mõned on ikka kohe väga teistsugused kui meie, ja mõtlevad täiesti teistmoodi. Uudne on aga see, et kogu see kirjusus on lihtsal viisil leitav ja kättesaadav. Kuna kogu pikk saba on võrgus nähtav, saame sealt valida endale meelepärase osa ning edasi on juba lihtne tekkima mulje, et see osa ongi kogu maailm, et täpselt meie moodi mõtlevad kas kõik või vähemalt need, kelle arvamus midagi loeb. Kambrid kasvavad vastavalt sellele, kuidas need sarnaselt mõtlevaid või samadest asjadest huvitatud inimesi ligi tõmbavad. Mida rohkem inimesi ühte kambrisse koondub, seda tugevamat kinnitust nad oma maailmavaatele või eelistustele leiavad.

Info kerges kättesaadavuses on siiski väike vastuolu. Ühe kindla, ennast huvitava maailmavaate või eelistuse kohta infot leida on lihtne, kasvõi guugeldades. Keeruline või koguni võimatu on aga saada süstemaatilist ülevaadet kogu kirjususest, näiteks tulevaste trendide ennustamise eesmärgil. Saba pikkusse ja kirjususse peitununa võib tükk aega vaikselt jõudu koguda väike kajakamber, kuni ta ühel hetkel polegi enam väike. Kuna isegi hoolikatel vaatlejatel pole olnud meetodit sellistest ülevaate omamiseks, võibki järgmine Taylor Swift või eurovalimistel tervelt 2% häältest kogunud laiemale avalikkusele tundmatu poliitik või presidendikandidaadi atentaadikatse tulla peavoolu jaoks täiesti ootamatult.

Lugu ilmus ERR-i portaalis 18.07.2024.