Üha enamatesse valdkondadesse levib arusaam, et iseenda eesmärkidest ja sisemisest motivatsioonist lähtuv tegutsemine ei ole mitte ainult võimalik, vaid annab ka paremaid tulemusi kui välisele mõjutamisele allumine, kirjutab Arvi Tavast.

Hiljutisel Paide arvamusfestivalil tuli muuhulgas jutuks, kuidas panna inimesed julgeolekumaksu maksma, vähem suhkrut sööma, linnas rattaga liiklema ja oma haridusteed ise kujundama. 

Headest kavatsustest hoolimata on sellisel küsimusepüstitusel üks viga, see põhineb meie-nende vastandusel ja vaikival eeldusel, et teised inimesed ise enda eest otsustada ei oska. Seetõttu oleks justkui meie asi panna nad käituma viisil, mis on kasulik nii neile endile kui ka ühiskonnale tervikuna.

Inimlikult ja evolutsiooniliselt on see kõik mõistetav. Meie eellaste karjalise eluviisi tõttu on omade ja võõraste edukas eristamine olnud üks ellujäämise vältimatuid tingimusi. Kui me pikemalt ei mõtle, vaid laseme oma aju vanematel osadel teha kiireid otsuseid, siis tulevad need otsused meie evolutsioonilise mineviku nägu. Võõraste seisukohad on valed. Nad ei tea, mis neile hea on. Nad vajavad meid, et neid hariksime, korrale kutsuksime või nügiksime õigete seisukohtade ja käitumise suunas.

Neid käitumisi on palju erinevaid sorte. Mõned on hiljuti edukalt ära muudetud, näiteks avalikes kohtades suitsetamine või tagaistmel turvavöö kinnitamine. Mõni ei edene kuidagi, hoolimata samalaadsetest mõjutamiskatsetest, näiteks avalikes kohtades joomine või jalgrattakiivri kandmine.

Ka eestikeelsele õppele üleminek on alles nüüd, pärast 30 aastat paigalseisu, hakanud sellest kategooriast välja pääsema. Mõned teemad on vastandumishuvilisi materjaliga varustanud aastatuhandeid, näiteks tunne, et teised inimesed (noored, ametnikud, naaberküla elanikud, võõrkeele kõnelejad vms) räägivad valesti ja rikuvad meie ilusa keele ära.

Aju moodsamad ja paindlikumad osad ei pea siiski kuigi palju pingutama, et näha selle pildi liigset lihtsust. Sõdigu meie roomajaaju palju sõdib, aga tegelikult ju mõistame, et teine inimene on ka inimene, enamasti palju rohkem meie sarnane kui esmapilgul paistab. Tema suutlikkus teha otsuseid iseenda ja ühiskonna hüvanguks ei erine kuidagi põhimõtteliselt meie omast. Ta üsna tõenäoliselt ei ole loll ega vaja meie abi eluga toimetulekul rohkem kui meie tema oma.

Kõige lihtsam on sellest mõelda rollide vahetamise kaudu. Kas sooviksime, et hoopis nemad nügiksid meid “õigesti” mõtlema ja käituma? Olenevalt olukorrast, eks, aga vastus asub ilmselt kuskil leebe torisemise ja kategoorilise keeldumise vahepeal. Tegelikult ei pea piirduma selle amatöörliku mõtteeksperimendiga. Ka uuringud näitavad, et inimesed peavad mõjutustegevust seda eetilisemaks, mida meelepärasem on neile mõjutuse suund. Oma tõde on ikka nahale lähemal.

Üha enamatesse valdkondadesse levib arusaam, et iseenda eesmärkidest ja sisemisest motivatsioonist lähtuv tegutsemine ei ole mitte ainult võimalik, vaid annab ka paremaid tulemusi kui välisele mõjutamisele allumine.

Arvamusfestivali hariduse alal räägiti ennastjuhtivast õppijast. Kuigi kontseptsioonina vähemalt kohalviibijatele üldiselt tuttav, kõlas mõni selle järeldus siiski ootamatult radikaalselt, näiteks et klassis võiks küsimusi esitada õpilane, mitte õpetaja.

Tõepoolest, kellele või milleks kool üldse eksisteerib? On ju ammu teada, et teistele ämbriga teadmisi pähe kallata ei ole võimalik, mistõttu ei ole mõtet pidada ka kooli, mille eesmärk on teisi õpetada. Tänapäevase kooli eesmärk on õppimine, mitte õpetamine. See on meie kool, meie jaoks, õppimise jaoks, et meie saaksime indiviidide ja ühiskonnana areneda. Sel juhul on tõesti igati loogiline, et just meie õppijatena oleme need, kes protsessi juhivad ja küsimusi püstitavad lähtuvalt oma vajadustest ja huvidest.

Liikluse planeerimisest saab sageli käepäraseid näiteid, nii ka seekord. Kui teeme kergliiklusteid mingite teiste inimeste jaoks, et nad jalust ära koristada, sealjuures nende liikumiskiirust nende endi ohutuse huvides piirates, siis on lihtne saada tulemuseks praeguste sarnased kunstlikult ohtlikud ekstreem-takistusrajad.

Kui ehitaksime kergliiklusteid iseenda jaoks, et kiiremini ja mugavamalt tööle ja koju jõuda, siis teeksime väga teistsuguseid ehituslikke ja linnaplaneerimislikke valikud ja jõuaksime ka väga teistsuguse tulemuseni ummikute vähendamisel.

Julgeolekumaksust rääkides nõustusid suurettevõtjad, et selle praegu plaanitud kujul maksmist vältida pole nende jaoks üldse keeruline, nimetati isegi konkreetseid raamatupidamislikke võtteid. Ettevõtja ei ole ju loll. Muidugi ei piisa maksmiseks sellest, et riik tegi ühe uue maksu ja maksmine on kohustuslik, sest sellesama riigi muudes õigusaktides on kirjeldatud ka maksmata jätmise võimalusi.

Ei, kohustuse pärast me ei maksa, küll aga maksame sellepärast, et meil on tarvis laskemoona osta. See on meie riik, meie olemegi need, kelle asi on teda kaitsta, kõigi vahenditega, kaasa arvatud rahaliselt panustades.

Ka paksuks sööme ja põhja joome ennast ikka ise. Olgu karastusjookide (mis tore sõna, kas pole?) tootjatel reklaamieelarve kui suur tahes, ei saa nad meie suhkrutarbimist ikkagi meie eest otsustada. Me pole ju lollid. Ikka ise anname kiusatusele järele, või siis mitte. Aga kuidas sel juhul põhjendada seisukohta, et teised inimesed vajavad niisuguste otsuste tegemisel meie abi?

Selmet muretseda, mida teised kõik valesti teevad, saame kõiki neid asju teha ise vastavalt oma kvaliteedistandardile. Teised on enda poolt vaadates samuti “meie” ja annavad oma parima täpselt samamoodi.

Ilmselge vastuargumendina on mõni olukord ausalt ebasümmeetriline kas pädevuse, kogemuste, informeerituse, võimutäiuse, vastutuse ulatuse, suure pildi nägemise või muus mõttes. Arsti ja patsiendi, treeneri ja sportlase, teadlase ja praktiku vahel on tõesti ootuspärane, et mõtlemise ja käitumise mõjutamine käib peamiselt ühes suunas. Küllap tõesti leidub ka inimesi, kes ühel või teisel põhjusel ei ole üldse valmis oma elu eest vastutust võtma, vaid vajavad abi selle korraldamisel. Samuti on konflikt sageli inimese enda sees, kiire dopamiinilaksu ja pikaajaliste huvide vahel. Teeme süstemaatiliselt asju, mida ise teame, et ei peaks tegema, ja hiljem kahetseme. Näiteks sotsiaalmeedia skrollimine tuleb ilmselt paljudele tuttav ette ja poleks midagi sellest vabanemise vastu, kasvõi välise mõjutamise hinnaga.

Paneme aga tähele kaht erinevust lollikspidamisest: nende suhete pooltel on ühine lõppeesmärk, ja mõjutataval poolel on aktiivne soov saada mõjutatud. Tal võib küll olla puudu oskusi vms, aga ei ole puudu soov neid oskusi hankida. Talle jääb alles tema tajutav agentsus ehk kontrolli tunne oma elu üle, samuti usk iseenda pädevusse oma elu juhtida, mis mõlemad on tänapäevaste motivatsiooniteooriate järgi eduka tegutsemise eeltingimused.

Vaevalt oleks realistlik loota, et indiviidide sisemisest motivatsioonist lähtuv ratsionaalne käitumine alati kõik ära lahendab, ei inimese ega ühiskonna jaoks. Ei lahenda ka süvenev ettehoole ja inimeste eest asjade äraotsustamine. Nende vastandlike lahendusteede mingi kombinatsioon on jätkuvalt vältimatu, aga tänapäeva ühiskonda sobib selle tasakaalu järkjärguline nihutamine väiksema ettehoolde ja suurema vastutuse poole.

Üldpõhimõttena on ühiskonna liikmete pidamine otsustus- ja vastutusvõimelisteks ikkagi ausam ja inimlikum. Arukate, hakkamasaavate ja vastutusvõimeliste kodanike ühiskond on võimalik ja ka töötab paremini kui käsutäitjate oma.

Eriti võiksime rohkem järele mõelda nende olukordade üle, kus mõjutamise ebasümmeetria ei ole kokkuleppeline, kus tegelikku pädevuste erinevust pole (arstid omavahel või patsiendid omavahel) või kus mõjutamine eeldab mõjutatava enesejuhtimise puudumist või selle võimaluse temalt äravõtmist.

Lihtne on näha seda vajadust seal, kus oleme ise potentsiaalsed mõjutatavad, kui näiteks riigieelarve kärbete info ja arutelu nappus kipub meilt ära võtma tunnet, et oleme kõik selles jamas koos, et meil (mitte kellelgi teisel) on tarvis riigi rahandus korda teha ja majandus kasvule pöörata. Veidi ebamugavam on omasugustega arvamusfestivalile kogunenuna tunnistada, et parimatest kavatsustest lähtuv soov teiste mõtlemist ja käitumist mõjutada ei ole endalegi päris võõras.

Lugu ilmus ERR-i portaalis 22.08.2024.