Eesti värvisõnade hulgast leiab nii tüvisõnu, nt lilla, must, valge, oranž, kui ka tuletisi, nagu punane, pronksjas ja kreemikas. Kõige suurema osa värvisõnadest moodustavad aga hoopis liitsõnad, nagu hõbevalge, kanaarikollane, maksakarva, neoonroheline. Liitsõnu on värvide seas nii rohkesti, kuna sageli moodustatakse värvisõnu võrdluse abil, nt hiirhall ’hiire värvi hall’ või meekarva ’kollakas-pruunikas nagu mesi’. Aga milliseid tähendusi peale värvide enda me veel värvisõnadega väljendame?

Kuna võrdlusel on värvide nimetustes oluline koht, siis polegi ime, et mõned materjali või ainet tähistavad nimisõnad võivad tähistada ka vastava materjaliga seotud värvitooni. Näiteks võib vask tähistada nii metalli (vasest ehted) kui ka punakat värvi (haabadesse ilmus vaske) ning mahagon väärispuitu (mahagonist mööbel) kui ka punakaspruuni värvitooni (karvkatte värvus varieerub kollasest tumeda mahagonini). Samuti kasutatakse värvaineid endid tähistavaid sõnu, nagu purpur ja ultramariin, värvide kirjelduseks. Toodud näidetes on nimisõnad, kuid samamoodi saab kasutada omadussõnu (pigine, süsine, pronksine, tindine jt), et väljendada mingi aine või materjaliga kaetud või koos olemist (pigised sõrmed, tindine jälg) ja vastavat värvi (pigised pilved, tindine pimedus).

Värvisõnadega on võimalik ka hinnangut anda. Näiteks võime kasutada halli ja kahvatut tähenduses ’igav, ühetaoline’: hall mass, hall elu, hall argipäev; kahvatu esinemine, kahvatu mulje. Kuldne ja roosa võivad aga väljendada midagi head ja helget: kuldsed sõnad, kuldne aeg, kuldne süda; roosa unistus, roosa mull, roosa tulevik. Masendavat meeleolu tähistavad nt värvisõnad must, sünkmust ja tume (mustad mõtted, tume tulevik).

Edasi loe siit. (Postimees, 12.06.2021)