Kirjakeele kõrval, mida meil on vaja kui üht suurt üldarusaadavat ühisosa, eksisteerivad veel mitmed allkeeled. Üheks selliseks on usukeel, mis iseenesest on lai mõiste, sest selle alla kuulub nii teoloogide erialakeel kui ka n-ö kaanani keel. Mis on kaanani keel? Sellise nimega kutsuvad inimesed, kes pole kirikuga lähemalt seotud, kirikuseinte vahel kostvat kõnet. Kiriku- või usukeelt pole aga alati kaanani keeleks kutsutud, vaid ilmselt on see 20. sajandi nähtus. Saksakeelses Vikipeedia artiklis on seda nimetatud “kristlikuks žargooniks” ja sellest on ka Eesti kontekstis rääkinud mitmed kirikutegelased, sealhulgas Toomas Paul. Tema on maininud, et kaanani keel tähistab sõnu, mille puhul kirikulised ise ei tajugi, et tegemist on allkeelega. Küllap tal on õiguski, sest kui nt rääkida lambavargusest, siis karjakasvataja ning kirikuõpetaja mõistavad seda sõna erinevalt. Jäägu tähendus igaühele endale mõistatada.

Usuga seotud sõnavara on üks eesti keele vanematest kihtidest ning selle kujunemist on mõjutanud erinevad keeled ja piiblitõlked. Suurimaks ususõnavara mõjutajaks on kindlasti olnud saksa keel, mille kaudu jõudis tänasesse päeva üks usukeele olulisemaid sõnu – armulaud. Selle sõna kujunemine on aga meie kultuuriruumis olnud erandlik.

Edasi loe siit. (Postimees, 13.03.2021)