Mari-Liis Kalvik
Sellise reaga algab Viivi Luige luuletus, mille on meeldejäävaks laulnud nii Heidy Tamme kui Urmas Alender. Valgeid õisi või punaseid marju täis pihlapuu on ühtviisi ilus. Pihlakat on vanad eestlased pidanud ka kaitsevõimega puuks. Kus ja millised on pihlaka juured meie keelemaastikul?
Sõna pihlakas on omasõna, pihl on «Eesti etümoloogiasõnaraamatu» (Metsmägi jt 2012) põhjal soome-ugri tüvi. Eesti murrete materjalid näitavad pihlaka kohta mitmeti huvitavat esinemust. Selgub, et koos pihlakaga on kasutusel sõnad pihl, pihelgas ja pihlik, kitsamatel aladel ka pihlap, pihlajas, piilik ning pillik. Tuleb ka selgelt esile, kus millist murdesõna on pruugitud.
Nii on pihlakas, paiguti ka pihlak, tuntud Järva- ja Virumaal, Põhja-Viljandimaal, Ida-Eestis, kirderannikul ning mõnes Lääne- ja Pärnumaa murrakus. Saare- ja Hiiumaal ning Tartu ja Võru murde aladel valitseb pihl, Hiiumaal Emmastes ja Reigis ka pihel. Pihelgas omakorda on Muhu ja Lääne-Eesti ning Harjumaa lääneosa sõna. Pihlik on kasutusel Kodavere, Maarja-Magdaleena, Äksi ning Tartumaa murrakuis, rööpvariantideks pillik (Kodavere) ja piilik (Puhja). Soomepärane pihlajas on tavaline Kuusalu murrakus, Mulgimaal eelistatakse aga sõna pihlap.
Edasi loe siit. (Postimees, 24.20.2020)