Inimesed kipuvad arusaamatuid nimesid enda arusaamadega sobitama.

Viimasel ajal on hästi palju räägitud sellest, mida mingi sõna tähendab, kas mitu tähendust on hea või halb, eksitav või mitte ja nõnda edasi. Sageli jõuavad arutelud nentimuseni, et sõnade tähendused ongi pidevas muutumises. Mõned kiiremini, nii et jõuame seda ise tajuda ja teadvustada, teised läbi aja palju aeglasemalt, tõustes esile näiteks põlvkondade erinevas keelekasutuses.

Kuidas on aga kohanimedega? Meeldib meile ju tihtilugu küsida, mida üks või teine nimi tähendab. Kas kohanimedel on tähendus? Või on neid isegi mitu? Ning kas mõni kohanimi on õigem kui teine? Mida teha, kui nimi on kirja pandud ühtmoodi, aga inimesed ütlevad paiga kohta teisiti?

Kohanimede hämarad lood

Nimed erinevad tavapärastest sõnadest selle poolest, et kui tavasõnal ei saa ilma kontekstita olla kindlat tähendust, siis nimel on selge tähendus alati olemas – selleks on see objekt, mida nimi tähistab, kohanimede puhul vastav konkreetne paik. Nimeuurijad on seda nimetanud päristähenduseks.

Lisaks sellele saab nimede puhul rääkida ka sõnalisest tähendusest – millistest sõnadest on see kohanimi tekkinud. Just seda viimast peame silmas, kui küsime Eestis ringi sõites mõnd huvitavat kohanime silmates: „Mida see nimi tähendab?“ Mõtleme enamasti nime algupärast tähendust. Tahame teada, mida nime pannes sellega algselt mõeldi, seda, mida tähendas nimi nimepaneku hetkel selle kasutajate jaoks.

Võtame näiteks Haapsalu – nime päristähenduseks on linn kui asustusüksus ise. Nime sõnaline tähendus on aga „haavasalu“ (haab + salu). Haapsaluga on asi lihtne, sest nimi on püsinud suhteliselt muutumatuna juba ligi 800 aastat (esimene kirjapanek: 1279 Hapsal). Samas suur osa sedavõrd vanu kohanimesid nii läbipaistvad ei ole ning nende tähendused jäävad vaid oletusteks.

Näiteks Kuressaare – kas Kure- tuleb linnunimetusest kurg või kunagisest isikunimest Kurg (mis samuti linnunimetusest lähtunud) või tähistab ta kuramaalasi või tuleb hoopis liivi keele sõnast kure ’kurat’?

Või võtame Rakvere – kas Rak- on tulnud muistsest isikunimest Rakka või on selle algupäraks sõna rahk : rahu ’paekivi, kruus’, rahe ’kivipank’, rake : rakke ’kaevurake’ või rahk : raha ’mäda, hallitus’?

Karta on, et täpset vastust ei oska me anda kunagi. Selleks on meie kirjalikud ülestähendused liiga hilised ja teadmised ei ulatu piisavalt sügavale nimede tekkelooni. Lisaks eksitavad meid aja jooksul aset leidnud tähendusnihked. Keeleteaduses öeldakse niisuguste nimede kohta, et nende etümoloogia jääb hämaraks.

Rahvas loob uue tähenduse

Nimed on oma olemuselt justkui sildid, mis tähistavad mingit kindlat kohta. Kui nimi on kohale antud, ta kinnistub ja sõnaline tähendus pole enam oluline. Kohanime eesmärk ei ole kohta kirjeldada, vaid teistest samaliigilistest eristada. Saame ilma igasuguste probleemideta kasutada nimesid, nagu Keila, Kärdla ja Lihula, olenemata sellest, et me ei oska nende sõnalist algupära seletada. Sama efektiivselt saame muidugi kasutada ka läbipaistvaid nimesid, nagu Mõisaküla või Kallaste. Mõlemad toimivad nimena ühtmoodi hästi.

Samas – kuigi sõnalist tähendust nime kasutamisel ei vajata, on kohanimede kasutajaile iseloomulik püüd mõtestada läbipaistmatuks jäävaid kohanimesid lahti ja anda neile kaasaegses keelekasutuses arusaadavaid tähendusi. See on võinud olla ka alateadlik, mitte teadvustatud tegevus.

Läbipaistmatud kohanimed on kujunenud seeläbi, et nimi on aja jooksul kaotanud oma esialgse tähenduse, ta on võinud kasutuse käigus lüheneda või on tegu laenatud nimega, ning näib seetõttu lihtsalt mingi tundmatu sõnana. Nimekasutajad on aga püüdnud taas nimedele tähendusi omistada, selleks nimesid vajadusel pisut mugandades.

Miks siis ikkagi nimedele tähendust otsitakse? Üks võimalus võib olla, et sõnaliselt läbipaistvaid ehk semantiliselt mõtestatud nimesid on parem meeles pidada.

Nähtust, kus arusaamatule nimele uus tähendus omistatakse, nimetatakse rahvaetümoloogiaks. Rahvaetümoloogiat põhjustab keelekasutaja keeletaju. Arusaamatu nimi pannakse omaenda arusaamadega sobima, muutes vajadusel pisut selle kuju, nii et sõnal tundub olevat mingisugune mõistetav tähendus.

Niisugune muganemine on omane näiteks paljudele Eesti kohanimedele, mis on alguse saanud võõrapärasest isikunimest. Eriti sageli on meie kohaajalugu seotud just saksa isikunimedega, olgu neiks mõjusaiks isikuiks olnud siis saksa mõisnikud või linnakaupmehed, ja need isikunimed on omakorda andnud meile hulga kohanimesid. Võõrad ja keerulised nimed leidsid rahva suus aga omasema kuju ja ühes sellega sageli ka uue tähenduse. Näiteks sõidavad rongireisijad tihti läbi Kaareperest või Riisiperest, mille aluseks on olnud saksa perekonnanimed Scharenberg ja Riesebiter.

Kas kirjakeel pärsib kohanimede muutumist?

Nimede ajaloo uurijad on õppinud olema äärmiselt ettevaatlikud ning kasutavad nimede algupära seletades kindlat kõneviisi üpris harva. Kui meil ei ole kindlaid teadmisi nime paneku motiividest, siis saame selle kohta parimal juhul vaid oletusi teha ja suuremaid või väiksemaid tõenäosusi välja pakkuda.

Kirjakeelel (kirjapandud keelel) on selge mõju kohanimede loomulikule arengule. Maapiirkonna kohanimede traditsioon on olnud varasemal ajal valdavalt suuline ja seetõttu on nimed olnud dünaamilisemad, muutudes kõnelejaskonna suus ajapikku lühemaks või suupärasemaks. Kohanimede kirjapanek on nähtavasti pidurdanud kohanimedele omaseid ebareeglipäraseid muutusi.

Näiteks on Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteeki kogutud suulisest kasutusest (Kose kihelkonnast) järgmised lühenenud asustusnimed: Eeveski, Heebrea, Taksna ja Uueda. Need nimed on olnud rahva seas kasutusel, samas kui dokumentides või mujal kirjapanekutes on sageli olnud jäädvustatud nende pikem ja nii-öelda korrektsem nimekuju: Hiieveski, Hiiepere, Tagasauna ja Uuetoa.

Lühem ja pikem nimi on võinud olla kasutusel ka korraga. Kuigi suulises keeles nimed lühenesid, on nimede kirjapandud kuju hoidnud neid ametlikus kasutuses lühenemast. Nii mõjutab keele üleskirjutamine meie aastasadu või isegi ‑tuhandeid toiminud keeletava.

Kui nüüd küsida, millist vormi tuleks eelistada, siis vastus on, et ei ole õigeid ja valesid kohanimesid. Kasutagem mõlemaid. Iga nime ja nimekuju jaoks on oma sobiv kontekst ja kasutuspuhk. Samamoodi on tähendustega – neid võibki vabalt olla mitu. On koht kui füüsiline objekt, on nime algupärane tähendus, mille talle omistasid nime loojad, ja on võib-olla terve jada erinevaid vahetähendusi, mis peegeldavad nime lugu ja seda ümbritsevat kultuuri – seda, kuidas maailma kogetakse ja nimesid tajutakse, sünkroonis maailma muutumisega.

Loe lähemalt

Eesti kohanimeraamat 2016 (veebis 2018). Toim Peeter Päll, Marja Kallasmaa.www.eki.ee/dict/eknr

Eesti murded ja kohanimed 2018. Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu.https://www.emakeeleselts.ee/digiraamatud/Eesti-murded-ja-kohanimed_kolmas-trykk_2018.pdf

Tiina Laansalu 2020. Kesk-Harjumaa kohanimede kujunemine ja nimesiire. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 46.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.https://dspace.ut.ee/handle/10062/66782

Tiina Laansalu, Marit Alas, Marja Kallasmaa 2014. Saksa juurtega asulanimed Eestis. – Keel ja Kirjandus, 2, 125–133. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/24841

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 04.12.2023.