Keeleõppes ei saa enamasti sõnastike kasutamisest üle ega ümber ning igat masti sõnastikud on ka eesti keelt teise keelena õppijate abimehed. Milliseid sõnastikke eesti keele õppijad eelistavad ja millist infot sealt tavaliselt otsivad, küsisime Tartu Ülikoolis eesti keelt teise keelena õppivatelt üliõpilastelt, info kogumiseks kasutasime nii intervjuusid kui ka kirjalikku küsitlust.

Kokku saime vastused 45 õppijalt, kelle eesti keele oskus on juba kõrgel tasemel ning kelle hulgas on üheksa erineva emakeele kõnelejaid.

Küsitlusest selgus, et eriti õppimise algetapis eelistatakse kasutada kakskeelseid sõnastikke, kus eestikeelsete sõnade vasted on antud õppijate emakeeles, hiljem hakatakse kakskeelsete kõrval kasutama ka ükskeelseid eesti keele sõnastikke, näiteks mainiti korduvalt seletavat sõnaraamatut, sünonüümisõnastikku, etümoloogiasõnaraamatut ja õigekeelsussõnaraamatut. Paljud sõnastikud, kakskeelsetest nt eesti-läti, eesti-vene, eesti-soome ja haruldasematest keelepaaridest ka nt eesti-hiina sõnastik on EKI kodulehel veebiversioonina vabalt kättesaadavad.

Puudust tuntakse eesti-saksa veebisõnastikust, mida veel ei ole. Kakskeelsete sõnastike eelisena toodi näiteks välja, et “siis saab ajus kohe ühendada eestikeelse sõna emakeelse vastega”. Palju kasutatakse ka EKI keeleportaali Sõnaveeb, kus sõnade eestikeelsete seletuste mõistmine on jõukohane eelkõige edasijõudnutele, nt kirjeldab üks õppija enda kogemust Sõnaveebi kasutamisel: “Praegu mulle meeldib, et seletus on eesti keeles, varem oli see pigem raske, sest kui ma sõnast aru ei saanud, siis ma selle seletusest tavaliselt ka ei saanud aru”.

Aga millist infot otsitakse? Tekstist arusaamiseks otsitakse eelkõige tõlkevasteid ja sõnade tähenduste selgitusi. Kui õppijad soovivad ise teksti koostada, siis muutub oluliseks sõnastikus välja toodud grammatiline info, eelkõige kuidas sõnu käänata-pöörata ja kuidas fraasi või lauset moodustada. Väga oodatakse, et sõnastikud sisaldaksid ka sõnavormide sagedusinfot. Suur abi on ka näitelausetest. Ühest küljest üritatakse näitelausetest tuletada sõnade grammatilist käitumist, nt käändevalikut, nagu kirjeldab üks õppija: “Tihti olen kasutanud sõnaraamatut ainuüksi sellepärast, et ma tahan otsida näitelauseid ja tahan näha, mis sihitise vormi kasutatakse mõne tegusõnaga.” Teisalt püütakse näidete abil tabada tähendusnüansse: “Kui ma mingisuguse väga haruldase sõna leian, siis ma sisestan selle Sõnaveebi ja vaatan, missugused näitelaused see annab välja, sest vahepeal ma ei oska seda üldse konteksti paigutada.”

Korduvalt mainiti, et sõnastikest otsitakse infot ka sõnade kasutusregistrite kohta ning proovitakse leida slängisõnade tähendusi. Osaliselt langevad siinse küsitluse tulemused kokku 2023. aastal EKI korraldatud keeleportaali Sõnaveeb kasutajauuringu tulemustega, kuid erinevustest võib välja tuua selle, et keeleõppijatele on vajalikud ka sellised üksused, mille kohta emakeelsel kasutajal üldjuhul küsimusi ei teki, nt hääldus, väljakujunenud rektsioonimallid (nt kas pean minema või minna) ja sõnade järjekord.

Mitmed õppijad mainisid, et on hakanud nüüd paralleelselt sõnastikega aina rohkem kasutama tõlkeprogramme ja tehisaru, kuigi teadvustatakse, et “tehisintellekt võib ka vigu teha”. Sõnastike koostajate vaatenurgast oleks edaspidi kasutajasõbralik lahendus võimaldada toimetatud sõnastikuandmete kättesaadavust ka tehisintellekti juhitud vestlusrobotite vahendusel. See muudaks praegu staatilised sõnastikud dünaamilisteks tööriistadeks, mis suudaksid suhelda keeleõppijatega küsimuste-vastuste vormis. Selle saavutamine eeldab tehisintellekti rakenduste arendajate ja sõnastikega tegelevate asutuste koostööd. Eesti Keele Instituut on selles suunas juba esimesi samme planeerimas.

Lugu ilmus 24.03.2025 ERR-i kultuuriportaalis.