Meile meeldib lugusid jutustada. Lood jäävad hästi meelde ja aitavad maailmaga toime tulla, pakkudes keerukatele nähtustele lihtsaid seletusi. Mil määral on lugu kooskõlas faktidega, ei ole sealjuures üldse oluline. Palju olulisem on loost saadav kasu maailma mõistmisel ja otsuste langetamisel, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast.

Argimõtlemine on täis lugusid, mille kohta ise väga hästi teame, et nad ei vasta tõele, aga mida sellegipoolest usume ja edasi jutustame. Näiteks lugu, et päike tõuseb idast. Jah, oli kunagi geotsentriline maailmapilt, mille keskmes olime meie, ja meie ümber tiirles kõik muu. Tänapäeval teame, et ei tõuse ta kuhugi, hoopis meie kihutame ta ümber ringi oma pöörleval keral. Isegi kui mõelda lihtsustatult, et kust ta näib tõusvat, siis ei ole see suund ju ida, vaid päevast päeva erinev, näiteks nende keeleminutite ilmumisel (6.01.25) umbes kagu. Veelgi enam, suund sõltub ka vaatleja asukohast, näiteks Tallinnas on selle päeva päikesetõusu asimuut 136° 26′, aga Võrus 133° 50′. Ehk kui olla piisavalt täpne, siis tõuseb päike iga päev ja igaühe jaoks (veidi) eri suunast. Edasi tuleks täpsustada, kas valguse murdumise atmosfääris võtame arvesse või mitte, kas räägime tõelisest või magnetilisest asimuudist jne.

Loomulikult ei ole sellist täpsust päikesetõusust rääkides peaaegu kunagi tarvis. Lugude tugevus ju täpsuse puudumises ehk lihtsuses just seisnebki. Päikesetõus on ilus, uue toreda päeva algus; mis tähtsust sellel asimuudil on. Samas – mida lihtsam lugu, seda kaugemal reaalsusest. Või vastupidi, mida lähemalt reaalsust vaadata, seda põnevamaid üksikasju sealt välja tuleb ja seda vähem sobivad meie lihtsad lood neid kirjeldama.

Keeleteadus ei ole siin mingi erand. Sajanditagune ettekujutus, et sõnade kokkuleppelised tähendused võimaldavad nende abil mõtteid edasi anda, on küll kutsuvalt lihtne. Aga kes ja millal need kokkulepped sõlmis? Kuidas saab kõnelema õppiv laps neist teada? Miks mõistame lähedast inimest poolelt sõnalt, aga võõra ilus täislause võib mööduda jälgi jätmata? Kuidas tunneme ära iroonia ja valetamise? Kuidas on võimalik, et pilgujälgimisega lugemiskatsetes jäetakse tekstis alatasa sõnu vahele, ilma et see teksti mõistmist kuidagi segaks? Kuidas saavad kaks emakeelekõnelejat olla sõna tähenduse teemal eri meelt või kaks juristi mõista üht hoolega sõnastatud seaduseteksti erinevalt?

Tänapäeva keeleteaduse arusaam, et igaühel on peas oma pidevalt täienev keelemudel ning mõistmine põhineb oletamisel, ennustamisel ja kuuldu-loetu paigutamisel oma seniste kogemuste hulka, on võrreldamatult keerukam, ilmselt hirmutavgi oma muutlikkuses ja ebakindluses. Faktidega on ta küll paremini kooskõlas, suutes kõik eelmise lõigu küsimused raskusteta ära vastata, aga lihtsa ja tuttava loo vastu faktidega teatavasti ei saa.

Üks alus lugusid hinnata on siiski veel. Parafraseerides statistikutelt pärinevat ütlust, et kõik mudelid on valed, aga mõned on kasulikud – ka lugusid saab hinnata selle järgi, mil määral nad aitavad meil maailma keerukusega toime tulla ning oma valdkonnas paremaid otsuseid langetada ja suhtumisi kujundada.

Võtame näitena konkreetse toimetulemist vajava olukorra, et teise inimese väljendusviis on meile kuidagi vastuvõetamatu. Kokkuleppeliste tähenduste loo kohaselt oleks tõepoolest õigustatud reaktsioon, et teine ei oska sõnu õigesti kasutada, ei tea nende tähendusi ega tunne eesti keelele tegelikult omaseid väljendusviise. Sest meie ju teame. Ja meie ei eksi.

Selline kriitikavaba enesekesksus ei ole tänapäeva ühiskonnas lihtsalt viisakas, rääkimata selle seisukoha sisemisest vastuolulisusest, et suhtlus põhineb küll kokkulepetel, aga neid kokkuleppeid järgib ainult osa suhtlejatest. Päris arvestamata ei saa jätta ka pikaajalise pahandamise mõju pahandaja enda psüühikale.

Usun, et nagu paljudes muudes valdkondades, on ka keele alal võimalik teistsugune, senisest küll veidi keerukam ja hirmutavam, aga samas läbimõeldum, ausam ja hoolivam lugu. Igaüks meist mõtleb, tajub maailma ja väljendab ennast veidi erinevalt, nagu ka päike tõuseb igaühe jaoks veidi erinevast kohast.

Soovin meile alanud aastaks rohkem mõistmist igal tasandil. Mõistmist, et maailm ei tiirle meie ümber, vaid et kihutame ringi paljude omasuguste hulgas. Iseenda, oma mõtete ja tajude mõistmist – et need ei ole ainuvõimalikud, vaid oluliselt määratud meie senisest elukogemusest, mida me ei saanud valmiskujul sündides kaasa, vaid mis jätkab kasvamist iga päev. Teiste inimeste mõistmist – et neil on samamoodi oma kogemused, et ka nemad on enda jaoks “mina” ja ka neil on oma keel, mis on neile kallis.

Teiste muutmine ei tööta. Muuta saame ikka ainult iseennast, kaasa arvatud neid lugusid, mida endale maailma kohta jutustame.

Lugu ilmus 06.01.2025 ERRi kultuuriportaalis.