Väga huvitav on kombestiku kõrval heita pilk ka sellele, milliseid tähelepanekuid on vanarahvas teinud kadripäeva ilma kohta. Tuleb välja, et varasemalt on sel ajal olnud juba korralik talv, aga kadripäeval läinud alati sulaks, kirjutab EKI vanemleksikograaf Mari Kendla “Keeleminutites”.

Eesti rahvakalendri järgi tähistakse 25. novembril kadripäeva, mis arvatavalt on oma nime saanud 4. sajandil elanud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Kadripäeva on peetud naiste välitööde lõpuks, edasi tuli alustada tubaste töödega, nagu ketrus, käsitöö. Samuti on seda päeva seostatud karjaõnnega, esivanemate hingede küllatulekuga ja algselt koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega. Eelnevast lähtuvalt nimetatakse kadripäeva ka naiste pühaks.

Kadripäeva põhilisi traditsioone on sanditamine. Kadrisandiks käimine pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kerjusmungad. Sõna sant on laen alamsaksa keelest (sante), mis tähendab ‘püha’. Alamsaksa sõna on aga algselt pärit ladina keelest (sanctus ‘pühitsetud, püha’), eesti keeles on tähendus tõenäoliselt teinud läbi muutuse ‘püha’ → ‘rändav kerjusmunk’ → ‘kerjus; vilets, halb’.

Kadrisandid on läbi aegade riietunud valgesse, nende maskid olid ilusad, nagu ka rõivad. Hilisemal ajal kuulusid maskeeringu juurde veel lindid, lehvid, litrid jm ilustused. Näiteks Kuusalus on kadride kohta öeldud: maailma uhked kaik, helendid jusku mustlase hobused, Karksis: kadrisandi olli iluse, valgen rõõvin, kübäre pähän, pabertest lindi küllen ja Vastseliinas: kadrinasandi olli väega ilosa, papõrdõga kõik är ehitü.

Kõige tavapärasem oli kadrisantide maskeerumine kadripereks, kus tähtsaim tegelane oli kadriema. Tema pidi olema hea jutuga, kes oskas hästi andisid paluda. Näiteks Saardes on tõdetud, et kadriema pidi mõistma ästi nuiata ja Vastseliinas, et katrisandõl pidi olõma jäl hüvvi lõuguga imä. Muhus aga käisid ringi veel kadrihaned: kadribe aned joosvad, tulevad ja kaagutavad ukse taga. Põhja-Tartumaal on kadripäeva nimetatud määgimise või utepäevaks, sest siis käidi ka ukse taga määgimas: kadrinapääväl mäitässe, siis antse ernid pihuga ja sooja leibä; utepääv, läksid tõisi majja, siis mäisid, õsta ‘õhtul’ tegid santi (Kodavere).

Kadrisandid olid hästi valmistunud. Tavaliselt paluti ukse taga vastava lauluga sisselaskmist. Toas mängiti, tantsiti, esitati mõistatusi, kontrolliti laste lugemis- ning tüdrukute käsitööoskust (kadriõhtaks pidi kedrus varna otsas olema kadridel näha, Pöide), lõpuks sooviti pere- ja karjaõnne (kadri toob kallist karjaõnne, Tõstamaa) ning koguti andisid (andas otrajahukuoki katridelle, Viru-Nigula; martidelle vorstid, kadridelle linad, Anna; kadrile panti kaalkotti ‘kaelkotti’ karaskit Nõo). Hilisem ajal on andideks antud pigem maiustusi.

Väga huvitav on kombestiku kõrval heita pilk ka sellele, milliseid tähelepanekuid on vanarahvas teinud kadripäeva ilma kohta. Tuleb välja, et varasemalt on sel ajal olnud juba korralik talv, aga kadripäeval läinud alati sulaks: katripäivä sula ja ristipäivä torm, nie ei pidänd kunagi jäämä tulematta (Kuusalu); kadrinapääv ei ole ilmaski ilma sulata (Laiuse); kadripäevä aigu olli enämbide iki sula (Rannu). Selle kohta on murdekeeles isegi oma sõna (kadrisula) ja väljend (kadri kuseb): katrisula ei jää enne järele, kui andresepäiv (30. november) tuleb (Lüganuse); ilm oli enne külm ja siis lõi sula lahti, siis üeldi, et nüid tuleb kadrisula (Pilistvere); kui mardi külm on, siis kadrid kusevad (Pühalepa); kadri tulli kusele, kadripäevän olli õege suur sula (Nõo).

Meie traditsioonid elavad edasi, kui me ise neid tunneme ja hoiame.

Lugu ilmus 25.11.2024 ERRi kultuuriportaalis.