Kui ütleme, et on rutt või kiire, siis on võimalusi värvikamaks väljenduseks palju, kirjutas EKI vanemleksikograaf Mari-Liis Kalvik “Keeleminutites”

Sõnu ja väljendeid, mille abil meie keeles ning murdeis ruttamisest ja kiirustamisest räägitakse, on rohkesti ja erisuguseid. Esimestena tulevadki meelde sõnad rutt, kiire ja hoog, mis on päritolult läänemeresoome tüvega. Laenatud on teistestki keeltest. Näiteks on hoo ja kiiruse sünonüümidena kasutatav tamp pärit alamsaksa (stamp ‘tambits, uhmer, müüser’), vaart saksa keelest (Fahrt ‘hoog, sõit, sõidukiirus’). Peamiselt suursaartel tuntud tiidus ja tiius (‘kiire, rutuline; rutt’) on tulnud rootsi sõnast tid ‘aeg’. Sõna paar, mis on leili ja tema variantide kõrval rutu või hoo tähenduses samuti tarvitusel, pärineb vene keelest (пар ‘aur’).

Kui ütleme, et on rutt või kiire, siis on võimalusi värvikamaks väljenduseks palju. Juba jutuks olnud sõnust leiab murdematerjalidest näiteks: tääl oli kange kiir taga (Tõstamaa); niisugune tamp kohe sies (Kuusalu); üks tiidus ühtlast teise otsa (Kaarma). Üsna laialt on kasutusel sõnad valu, pakk, leil, lõhn ja lõun: oli kohe sinine valu pääl (Kuusalu); sul om vist pakk takan (Puhja); taal oli sõuke leil peal (Pöide); meil oll jo sääne lõhn takast (Rõuge); õigõ lõun oll takast (Põlva). Põlvas on veel omanäolised ropin ja rupin takah, Räpinas rapin. Eripärased väljendid on ka Kuusalu kudi pääl, Pöide kima taga, Käina leige lahti, Hanila kõõm sihes, Kihnu mädi taga, Kadrina lieker sies, Tartu-Maarja käre taga, Võro kibu takan või hanna all.

Kibekiire töötegemine on Võro sõnus hainang ja hainak ‘heinaaeg, -tegu’ saanud ka rutu ja kiirustamise võrdkujuks: sul om üts hainang ütte alasi (Urvaste). Samamoodi on sõnaga palang ‘põlemine, tulekahi’: taal ka üts palang lõpõss, tõni alustõss (Karula).

Suurel kiirusel või hooga liikumist kirjeldatakse palju ka kaasaütleva käände abil ning sõnade valik ulatub siingi ajust valuni. Näiteks tuli kohe ajuga kallale (Anna); üte haluga tei är (Setu); juusksõ nii suurõ hoobiga (Kanepi); luomad lähvad ea iiliga (Jüri); pörudasd täve jutiga (Emmaste); igävise kuumaga tegi tüöd (Lüganuse); tull suurõ lõhnaga (Hargla); sa söidad nii suure paaruga (Reigi); suure tiitsega teind vead sisse (Jaani) ja läks sioksõ valuga, et tuli rummus (Kihnu). Murrakuti on haruldasemaidki väljendeid, näiteks tullakse või minnakse olgu hirmusa lendvaga (Kuusalu), ea kihingoga (Mihkli), igavese lasekuga (Häädemeeste) või suure kemo ja kuudigä (Kodavere).

Kui aga tundub, et maailm kihutab nii kiiresti edasi, et paneb lausa pea ringi käima, siis on kindlasti abi Emmaste soovitusest: esteks istu maha, lase suur rutt üle minna. Meelest ei tasu lasta ka lõunaeesti vanasõna rutul um ruga takah, mille seletusena on “Vanapärase Võru murde sõnaraamatus” kirjas, et kiiruga tehtud töö saab inetu.

Lugu ilmus 28.04.2025 ERR-i kultuuriportaalis.