Eesti keele suurima laensõnade rühma moodustavad saksa laenud, andes tunnistust Euroopa elukorralduse tulekust meie maale alates 13. sajandist, kirjutas EKI vanemleksikograaf Jüri Viikberg “Keeleminutites”.

Eesti keele suurima laensõnade rühma moodustavad saksa laenud, andes tunnistust Euroopa elukorralduse tulekust meie maale alates 13. sajandist. Suur osa kogu elulaadi uuenemisega kaasaskäinud laensõnadest on tulnud eesti keelde suulise suhtluse kaudu, kuni viie sajandi eest alguse saanud kirjakeel hakkas neid talletama juba kirjalikul kujul. Eesti kirjakeel piirdus esiotsa peaasjalikult jumalasõna levitamise vajadustega, aga mida aeg edasi, seda enam kajastas see juba kõiki elualasid.

Millised saksa laensõnad on eesti keelde jõudnud ja selles kinnistunud, saab nüüd järele vaadata Jüri Viikbergi koostatud veebisõnastikust Saksa laensõnad eesti keeles“. Sõnastik esitab ülevaate teadaolevaist saksa laensõnadest ja nende laenuallikaist, kusjuures saksa laenudena käsitletakse sõnu, mis on pärit kas alam-, ülem- või baltisaksa keelest (või tulnud nende vahendusel). Paljudel juhtudel on tegu meie igapäevase sõnavaraga, mida tihtilugu ei oskakski võõrsilt laenatuks pidada. Majas ringi vaadates paistavad näiteks kamber, köök, pööning, kelder, trepp ja korsten, köögis leiduvad pann, pott, kruus, kahvel ja seep, kambrist paistavad pink, tool, peegel, riiul, kapp ja lamp või lühter. Meie riietusse kuuluvad näiteks püksid, sokid, kleit, pluus, kuub, vest, mantel, lips ja sall, meie toidulauale sobivad sink, suhkur, vorst, kook, kringel, moos, sült, võib-olla ka naps. Neid ja paljusid muid vajalikke ning toredaid sõnu on meie keel omandanud ajapikku saksa keelest. Sõnalaenud on laenud, mida pole võetud võlgu, st neid ei pea “tagasi maksma”.

Sõnaartiklites on esmatähtsaks peetud sõna algupära esiletoomist, selle etümoloogiat, kuid veenvuse huvides on lisatud muudki laenamisega seotud tõendusmaterjali. Ajalise mõõtme pakuvad eesti kirjakeele allikmaterjalid, kust nähtub laensõna esmase kirjapaneku ning juurdumise aeg. Sageli on see olnud pikem protsess, liiati kui laen pole tulnud tühjale kohale või kui laensõna kinnistumisele on eelnenud omasõnad või kirjeldavad sõnaühendid. Märksõna eesel puhul näiteks võib näha, et esiotsa nimetati võõrast looma metzhobbone (1601) ja Heinrich Göseken tegi isegi vahet (1660), et metzhobbone oli isaeesel, metzhobbo aga emaeesel. Uute mõistete tulekule on sageli iseloomulik, et võõrsõnadele eelistatakse omasõnavara, mille abil neid mõisteid lugejatele arusaadavaks teha.

Teine võimalus võõrmõistele omakeelset nime anda oli nende seostamine päritolumaaga. Et uued looma- ja taimeliigid on Eestisse saabunud enamasti Saksamaa kaudu, siis andis näiteks Heinrich Göseken (1660) pirnile nimeks Saxa marri Oun, ploomile saxa mah marri ja sidrunile Saxa mah oun. Isakalkun oli ta sõnastikus saxa mah kuck ja emakalkun Saxa mah kanna, tundmatu teravili riis sai nimeks Saxa mah tango ning puuvill Saxa mah lamba willat. Sellistel seletavatel nimetustel pikka iga ei olnud, kuigi lehisepuud kutsutakse saksamaa kuuseks vististi tänini.

Kolmas võimalus tollases sõnaloomes tähendas laenamist võõrkeeltest. Sõnastiku abil saab hõlpsasti jälile jõuda, kuidas on laene võetud mitmelt poolt. Tähenduses ‘kirsimari’ näiteks leidub Järvamaa pastori Stahli sõnastikus Karsberi Marri (1637), Gutslaffil Urvastes Wissila marri (1648) ja Vestringil Pärnus Kirsimarri (1720–1730), üks alamsaksa, teine vene, kolmas saksa keelest. Puud ja selle vilja on seega nimetatud eesti keelealal mitmeti, vastavalt kontaktkeelte mõjule, kuni kirjakeelesõnaks sai kirss.

Alati pole aga võimalik üheselt fikseerida, millisest keelest on laensõna pärit. Kui plasku-sõna peetakse kindlalt rootsi laenuks (< flaska), siis varasem laen lascki pärineb alamsaksa keelest (< vlasche) ning hilisem murdeline plass omakorda saksa keelest (< Flasche). Niisiis on joogipudeli tähenduses jõudnud eesti keelde kolm laensõna, igaüks ise keelest. Kolm sõna ja kolm seletusvõimalust.

Lugu ilmus 14.04.2025 ERR-i kultuuriportaalis.