Sõnast silo ja selle tähendustest muutuvas ajas kirjutab “Keeleminutites” EKI juhtivleksikograaf Margit Langemets.

Sõna silo lugu on väga põnev. Eesti keelde jõudis see tasahaaval 1910–1920-ndatel, mil uudsest ja väga kasulikust loomatoidust hakati kirjutama ajalehtedes (1914) ning peeti sütitavaid kõnesid põllumajanduse peavalitsuses (1922) ja Akadeemilises Põllumeeste Seltsis (1925). Võõrsõna silo kirjakuju algul kõikus, vanades ajalehtedes on näha kujusid siloo ja siilo. Omasõnana oli algul pruugis haputoit või hapu presstoit – see aitas ühtlasi selgitada asja väärt sisu: “Siloo ehk haputoit täidab hästi juurevilja aset” ja “Siloks tehtult hoidub toit .. kõigi temas olevate mahladega alal ja võib sellega värske toidu aset täita”.

Sõnaraamatusse jõudis silo 1937. aastal, mil ta ilmus “Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu” (1925–1937) 3. köites. Omasõna haputoit seevastu sinna ei pääsenud, ega olnud seda ka esimeses, 1918. a ÕS-is. Haputoidu roll oli tänamatu: silo sisse juhatada ja siis ise kasutusest hääbuda. Sealtpeale esineb silo kõigis meie sõnastikes. Huvitav on seejuures asjaolu, et ehkki avalikult kirjutati ja räägiti üksnes uudsest loomatoidust, silosöödast, on sel sõnal algusest peale mitu tähendust, kusjuures esikohal on hoopis tähendus ‘sööda säilituskoht (eriti maa sees)’, lisatud on ka saksa vaste Silo.

Silo arvatakse pärit olevat kreeka sõnast sirós (ka seirós) ‘auk maa sees vilja hoidmiseks’, mis ladina (sīrus) ja hispaania keele (silo) vahendusel on levinud üle ilma. (Vahemärkusena olgu öeldud, et keeleteadlased on pidanud r ja l vaheldumist ebatavaliseks, aga sellel praegu ei peatu.)

Kuidas aga august maas sai torn?

Kui Eestis alles propageeriti silo kasutuselevõttu loomatoiduna, olid Ameerikas katsetused juba alanud. Väidetavasti püstitasid 1873. aastal esimese torni oma lauda nurka Põhja-Illinois’ põllupidajad – ülikoolis tudeeriv Fred ja ta isa Lewis Hatch. Nii nihkus ka silo tähendus august maa peale: maa-alusest hoidlast sai maapealne torn. Isa-poega teatakse ka uudse toidu enda pioneeridena.

Maastikus kõrguva moodsa torni loojaks peetakse insenerikalduvustega Ameerika põllumajandusteadlast Franklin Hiram Kingi, kes 19.–20. sajandi vahetusel disainis torni, kus tema arvutuste järgi väheneb haljassööda riknemine. On koguni spekuleeritud, et Guggenheimi muuseumi arhitekt Frank Lloyd Wright sai inspiratsiooni Kingi silotornist.

Eestis valmistati silo 1920-ndatel enamasti maasse kaevatud aukudes. 1930-ndatel innustati ehitama aina uusi vooderadatud maa-auke, mille valmimise puhuks pakuti isegi preemiat. Seekõrval on esimesi teateid ka silotornidest. Näiteks huvitas põllumehi uus silotorn Vändras hra Pooli talus (1926). Ülikool kavatses ehitada Raadi mõisa karjalauda ümber ja suuremaks ning karjatoitmiseks silotorni (1927). Ärikompanii Puhk ja Pojad äratas aukartust oma kõrgete viljasalvede ja 11-kordse silotorniga, “mille tipust vaadatuna eriti õhtune pealinn paistab omapärases sätendamas asendis” (1927).

1930-ndatel toimub taaskord tähenduse nihe. Kui silotorn oli algul mõeldud teravilja vm sööda konserveerimiseks, siis 1939. aastal oli lehest lugeda, et “Kundas valmis Eesti suurim silotorn”, mis “mahutab 4000 tonni tsementi”. Uhket võimast torni kutsuti hellitavalt lausa Kunda Paksuks Margareetaks. See oli umbes sama kõrge, kuigi pea poole kõhnem kui päris Margareeta: 23 m kõrge ja 14 m lai.

Nõukogude ajal 1950-ndatel leiti, et silotornide ehitamine on kallis ja neisse silo paigutada ja siis sealt kätte saada on keeruline (1955). Samas silotoodang pidi mõistagi muudkui kasvama. Hõlpsam tundus läbi ajada silokraavidega. Nii et tagasi maa rüppe, eks töövahendid polnud ka kiita. Tegelikult juhtus sama ka mujal – silotornid ei tundunud enam olevat ainsad efektiivsed hoidlad. Nõnda vajusid paljud silotornid tasapisi unustusse, kaunistades maastikke oma nukra üksildusega.

Elu tõi kaasa uue tähendusnihke

Üksik silotorn maastikul on ajendanud ülekantud tähenduse ‘tegevus või asi, mida tehakse muust eraldi, mis suurema süsteemiga ei haaku’, nt “Igaüks nokitseb vaikselt oma silotornis, aga tervikut ei juhi keegi” või “Kuidas vältida meeskonnas (ettevõttes) silotornide tekkimist?” Mureliku tooniga räägitakse silotorni efektist. Võrdlus torniga pole meile võõras: teame väljendit elevandiluust torn ehk vandlitorn. Aga huvitav on märgata, et kui elevandiluust torn mõjub positiivse asjaoluna (“Mu unelmate kirjanikuelu on elevandiluust tornis”), siis silotorn üldjuhul negatiivsena (“Eesti edu pärsib silotornide probleem”).

Mis veel võib ees oodata?

Kui lehitseda muude keelte sõnastikke, paistab silol olevat veel muidki tähendusi varuks. Inglise keeles tähistab silo ka sügavat maa-alust hoidlat, kus hoitakse sõjamoona, eriti ballistilisi rakette. IT-vallas spetsiifilist andmehoidlat (ingl data silo), kus on andmed, mis muuga ei ühildu. Hispaania keeles tähistab silo endiselt ka koobast. Raamatukogusõnastikus näeme, et hoiuraamatukogu on prantsuse keeles silo de stockage. Selle artikli juures olevalt pildilt paistab, et parkimismaja on Lõuna-Prantsusmaal saanud sildi “Parking SILO”.

Keele paindlikkust ei jõua ära imestada.

Lugu ilmus 28.10.2024 ERRi kultuuriportaalis.