Kas me pingutame üle? Ka võõrnimede ülitäpne kirjapanek võib õige veidraks kätte minna. See viis, kuidas me võõrkeelseid nimesid eesti keeles kirjutama peaksime, määrati ära hiljemalt 1911. aastal. Õieti jõudsime selleni kahes jaos: esimese sammu tegime uuele kirjaviisile üleminekul 1860.–1870. aastatel, kui otsustati, et isikunimede algkirjapilt säilitatakse.

Jakob Hurda sõnastuses (1864): „võõra keele suguharu nimed peavad nõnda kirjutatama, kuida nime kandjad ja nende suguharu pruugiks võtnud ja ei pea kirjutamise viisi mitte muudetama, olgu nimi Vene-, Prantsus-, Inglis-, Saksa- ehk Soome viisil kirjutatud, et segadust ei tõuse ja lugeja kahe-vahele ei jää, keda nimi tähendab.“ Kohanimed jäid tollal veel kõikuma kahe viisi, originaali säilitamise ja mugandamise vahel, ent 1911. a keelekonverentsil otsustati needki samale põhimõttele allutada.

Miks seda meenutada? Vahest seetõttu, et selles viisis kahtlejaid leidub tänapäevalgi. Olgu öeldud, et on leidunud kogu aeg, läbi aastakümnete. On ka neid, kelle arvates üldkurss võib ehk isegi õige olla, aga kiirus vale. Me olevat oma täiusetaotlustes kõrvale lükanud palju harjumuspäraseid nimesid, nt Breemen, Genua, Nizza, Tbilisi, Tokio, Tuula, ent punnitatud originaalilähedus tekitab üksnes segadust. Sellist vastukaja on keelenõuandjad aeg-ajalt saanud.

Tuleb tunnistada, et võrreldes naabritega tunduvad eestlased tõesti olema innukamad uusi suundumusi omaks võtma. Ja mis puutub nimekirjutusse, siis arvan isegi teadvat selle innukuse põhjust.

Kui tagantjärele lugeda arutlusi võõrnimede kirjutamise üle, siis torkab silma, et 1920.–1930. aastatel käis keskustelu mõõdukalt, seejärel ägenes 1950. aastate alguses ning uuem huvi nimeteema vastu ärkas taas 1970.–1980. aastatel. Sel on otsene seos eesti keele tollase olukorraga.

Sekkus Nõukogude ideoloogia

Tänapäeval võib olla raske tajuda seda, mida tähendas raudne eesriie, mille taga me pikka aega olime. Igasugune vaba info levimine oli takistatud, vähegi dissidentlikum või ebamugavaid fakte sisaldav kirjandus oli pandud seitsme luku taha erifondidesse, kuhu tavainimese jalg ei sattunud. Täielikku isolatsiooni küll ei suudetud kehtestada, aga praktikas oli palju piiranguid, millest mõned puudutasid ka nimesid.

Nõukogude ajal tõlgiti suur osa uudiseid ja ametlikke tekste vene keelest, mis teatavasti kasutab kürillilist kirja ehk kirillitsat. Välismaa isiku- ja kohanimesid antakse selles keeles edasi häälduspäraselt, oma tähestiku vahenditega, nt John on Джон, New York on Нью-Йорк jne. Seega on vene keelest tõlkides sageli vaja teada isikunime lähtekuju.

Seetõttu pidid tõlkijad tegema detektiivitööd, et avastada nimede lähtekirjapilte. Mingis riigis toimub riigipööre ja sellest on tehtud uudis, aga uue juhi nime kirjapilti ei leia ühestki teatmeteosest. Tõlkivad asutused koostasid kartoteeke jm materjalikogusid, selleks et nimede kirjapilt oleks õige. Hoolega koguti „ladinatähelisest maailmast“ pärit kirjandust. Eesti oli Nõukogude Liidus ainus koht, kus niiviisi nimede kirjapilti taastati, Lätis ja Leedus oli tavaks nimed ümber kirjutada oma kirjaviisi, nt John on läti keeli Džons, leedu keeli Džonas, New York vastavalt Ņujorka ja Niujorkas.

Selline otsesuhtlus välismaailmaga võis mõnelegi ametnikule pinnuks silmas olla, igatahes haaras võim kiiresti kinni Karl Abeni 1951. a esitatud ideest, et eesti keeles tuleks võõrnimesid kirjutada häälduspärasel kujul. Artikli pealkiri oli „Vabanegem fetišeist“. Tema põhiväide oli, et eestlane peaks saama lugeda eestikeelset teksti võõrkeelt oskamata, nt ei pruugi ta teada, kuidas häälduvad Queuille, Boisguillebert, Bordeaux ja Rzeszów. Kui see ettepanek läinuks läbi, siis oleksid eestigi keeles olnud Džon ja Njuu-Jork (või Njujork?). Ja uudiseid oleks olnud vene keelest võrratult lihtsam tõlkida, sest oleks saanud aluseks võtta vene kirjapildi. Paljudes tollase NSV Liidu keeltes oligi põhimõte kirjutada võõrnimesid nii nagu vene keeles.

Pretsedenditu diskussioon

See ettepanek pälvis tollal pretsedenditut tähelepanu ajakirjanduses, kus algul peeti seda süütuks diskussiooniteemaks ja ilmselt rõõmustati kasvanud lugejahuvi pärast. Õige pea, kui selgus, et valdav osa rahvast on selle vastu, tõmmati uudised koomale ja edaspidi pääses trükki vaid Abeni ettepaneku poolt olevaid sõnavõtte.

Miks rahvas „rahvaliku kirjaviisi“ vastu oli, saab vaid oletada, aga kindlasti oli üks põhjusi see, et kui varem suheldi läänepoolsete maade ja rahvastega otse, siis nüüd tajuti seda ettepanekut kui järjekordset sammu nende suhete äralõikamise teel.

Võimu varjatud toetus ettepanekule tekitas võõrnimede kirjaviisis mõneks ajaks halvatuselaadse seisundi, sest jõuga seda ettepanekut läbi suruda ei söandatud, ideest loobuda ka ei tahetud. 1953. a väikesest ÕS-ist jäeti nimed üldse välja. Alles 1960. a ÕS tegi katset kuidagi kokku panna kaks vastandlikku suunda ja leida kompromiss. Järgnevalt on kõik ÕS-id teinud sammukesi originaalkirjaviisi suunas tagasi, kõige radikaalsemalt tegi seda õigekeelsuskomisjoni 1983. a otsus maade ja pealinnade nimede kohta, seda on hiljem korrigeeritud.

Oletan, et just 1950. aastatest peale on võõrnimede kirjutamist tajutud kui poliitilise enesemääramise küsimust. Eestis muutus küllalt mõjukaks nende inimeste hulk, kes pidasid nimede otsese ülevõtu põhimõtet kultuurilise sõltumatuse tunnuseks. Oluline oli ka argumentatsioon, millega seda tehti: austagem teiste keelte nimesid lähtekujul, siis on meil põhjust eeldada, et ka eesti nimesid kirjutatakse originaalipäraselt, mitte vene keele kaudu (seega nt inglise keeles mitte Kohtla-Yarve, Pyarnu, Tallin, vaid Kohtla-Järve, Pärnu, Tallinn).

See mõjus, mäletan hästi omaendagi nördimust, kui esimesel välisreisil Ungarisse panid kohalikud vastuvõtjad mu nime kirja kujul Pjall, hoolimata sellest, et mu tollases välispassis oli Päll (passi väljaandja oli ENSV välisministeerium).

Tulgem autorile vastu

Siit ehk meie innukus originaalnimede ülevõtul. Mida teha selleks, et end paremini tunneksid ka need, kellele see on liiast ja kes soovivad jääda traditsioonilisemate nimede juurde? Üks ja lihtsaim viis on soovida, et keeletoimetajad austaksid autori nime-eelistusi. On ju paljud need nimed, mille n-ö ärakeelamist kurdetakse, tegelikult sõnaraamatutes antud rööpvormidena.

Teine on üldise hoiaku küsimus. On võimatu öelda, kui palju on palju, aga rohkem pragmaatilisust nimede kasutamisel kuluks ära. Et ajakirjanduses nimede kirjapilti sageli lihtsustatakse, on enam-vähem kõigile arusaadav. Võime vahel aktsepteerida ka nimesid vahenduskeelte kaudu.

Tõsi, vaevalt see praegu Ukraina nimede kohta sobiks, aga näiteks Filipiinidel, kust Hispaania võim lahkus üle saja aasta tagasi, 1899, on hispaaniapärased isiku- ja kohanimed siiani kasutusel ega ole näha, et riigivõimu propageeritav ametlik filipiini (tagalogi) keel suudaks neid kõrvale tõrjuda.

Ent mõned kiiksud originaalnimede kasuks võiks ehk siiski meile alles jätta: meil on näiteks Belau (saareriik Okeaanias, teistes keeltes enamasti Palau), samuti kasutame Svaasimaa ametliku nimetusena svaasi keele reeglitele vastavat kuju eSwatini, mitte Eswatini.

Ärgu unustatagu ka kreedot: mitte „kõik on vabaks antud“, vaid keel ongi vaba.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 27.11.2023.