Eelmisel rahvaloendusel selgus, et 2011. a lõpu seisuga oskas mõnd keelemurret 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest. Ka järgmisel rahvaloendusel küsitakse kõigilt eesti keele kõnelejatelt, kas nad oskavad mõnda kohalikku keelekuju, murret või murrakut.

Nii mulgid kui ka võrokesed on uurinud, miks ei ole võimalik kohalikku murrakut oma emakeeleks märkida. Meie vanemleksikograaf, keeleteadlane ning värske Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg selgitas, mis vahe on keelel ja murdekeelel ning kas tema hinnangul peaks tulevikus saama nii uuringutes kui ka riiklikes registrites märkida murdekeelt oma emakeeleks.

Viikberg kinnitab, et loomulikult on ka murdekeeled keeled, kuid kohamurretena on need piirkondliku leviku ja kasutusega. „Keel ja kohamurre ei erine mitte keeleliselt, vaid poliitilise ning sotsiaalse staatuse poolest. Kui piltlikult väljenduda, siis keel on murre, millel on oma sõjavägi ja laevastik,“ selgitab Viikberg.

Murdeoskuse küsimise eesmärk rahvaloenduses on kaardistada, kuivõrd aktiivses kasutuses on eesti keele kohalikud keelekujud ning kui palju on eri piirkondades nende kõnelejaid. Samuti annab võrdlus eelmise loenduse tulemustega võimaluse hinnata, milline on olnud erinevate murdekeelte käekäik viimase kümne aasta jooksul. See teadmine annab nii riigile kui ka erinevatele pärimuskultuuride esindajatele olulise sisendi vastavate programmide arendamiseks ning toetamiseks.

Pikemalt loe rahvastikustatistika analüütik Liisbet Alandi blogipostitusest https://rahvaloendus.ee/et/uudised/rahvaloendusel-saame-teada-mis-keeli-ja-murdeid-eesti-inimesed-oskavad.

Järgmise rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud 102 päeva!