Ene Vainik

Kui mu tädi veel elas, kurtis ta mulle tihtilugu, et teda häirib hirmsasti raadiovestlustes kõlav parasiitsõna nagu, näiteks Ma tahaks nagu omalt poolt öelda, et see pole päris õige nagu. Sõna nagu üks tähendusi ning kasutusvõimalusi on seotud väite kaheldavuse või ebakindla teadmisega. Ma vastasin tädile – toona naljaga pooleks –, et pole hullu, mida me üldse teame sellest, kuidas asjad päriselt on?! Ootamatult kangastus mulle Platoni võrdkuju inimlikust tajust kui varjude vaatlemisest koopaseinal, mille järgi me ei saa tajuda ega ka rääkida mitte asjade olemusest, vaid üksnes sellest, nagu nad meile paistavad.

Paistmist ehk subjektiivset taju mõjutavad vaatenurk ning valgustingimused ja mõlema mainimine on tõusnud keelekasutuses moeasjaks. Näiteks teemade käsitlemine (millegi) valguses (nt Praeguse tervisekriisi valguses on mikropulmad tõusev trend). Üha populaarsemaks saavad väljendid (kellegi) vaates või nägemuses, nt koroonakriisist saab rääkida meditsiinisüsteemi vaates või siis avaliku halduse vaates või siis õpetajate nägemuses. Need on kompaktsed sõnavormid, mis on tulnud käibele, et asendada pikemaid väljendeid (kellegi) vaatepunktist vaadates või seisukohalt võttes. Sama tendentsi – asetada konkreetsed väited taustale, milles neid peetakse kehtivaks – väljendab ka (millegi) mõistes. Alguses juriidikas tarvitatud väljend (nt põhiseaduse mõistes ei ole siin tegu õigusriivega) on levinud üldkeelde, nt Kui ma olen seksikas, siis ühiskonna mõistes tähendab see seda, et olen litsakas või normidest väljas.

Edasi loe siit. (Postimees 3.10.2020)