Mida kirevamaks läheb nimede-nimetuste maailm, seda põhjalikumaks paisuvad paratamatult ka nende kirjutamise juhised. Reegli tuum on siiski jäänud lihtsaks: pärisnimed käivad suure tähega, üldnimed üldiselt väikesega, üksnes teatavail tingimusil ka suurega.

Mul on suure ja väikese algustähega kaks lugu. Kui otse ülikoolist tulnuna vormistasin tollases keele ja kirjanduse instituudis tööle asumise pabereid, kirjutasin, nagu olin värskelt õppinud, et olen lõpetanud selle ja selle ülikooli filoloogiateaduskonna. Mu töölevõtja, instituudi teadussekretär, parandas: Filoloogiateaduskond käib suure tähega. Teist puhku olin mitu head aastat hiljem oma eluloos märkinud, et olen lõpetanud Tartu Ülikooli. Siis parandas mind hea kolleeg, öeldes – õigusega –, et küllap olen lõpetanud ikka Tartu Riikliku Ülikooli, nagu oli selle nimetus 1980-ndail.

Allüksused ja liidetud asutused

Mõlema loo taga on muudatus, ühel juhul oli muutunud asutuse nimetus, teisel juhul algustähereegel. Keelereeglite rakenduses kehtib tänapäeval üldiselt kirjutamata põhimõte, et see, mida oled koolis õppinud, seda võid järgida ka edaspidises elus. On küll üks mööndus, kuid selle juurde tuleme hiljem. Mu töölevõtja pidi olema õppinud, et asutuste allüksusi kirjutatakse suure tähega, selliseid näiteid leiame reeglitest 1930.–1950. aastatel (Tartu Maavalitsuse Haridusosakond, Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskond). Mina ja mu eakaaslased olime aga õppinud 1976. a ÕS-i järgi, mille reeglilisas seisis, et asutuste allüksusi sobib kirjutada väikese tähega (Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskond).

Tänapäeval võib allüksuste reegli järgimist raskendada see, et mõnikord ei ole kirjutajale täpselt teada, mis on ühe või teise üksuse staatus. Kuid siin tasub tähele panna, et sageli seisab sellise allüksuse nimetuse ees tema ülaasutuse nimetus.

Edasi saab lugeda siit.