Kuidas võisid omavahel vestelda 18. sajandi eestlased? Kõige parem võimalus sellest aimu saada on lugeda Anton Thor Helle 1732. a keeleõpetuse lõpus olevaid vestlusi, mille ütlemised on väljaandja Eberhard Gutsleffi eessõna kohaselt nopitud otse talupoja suust, kirjutas “Keeleminutites” EKI vanemteader Annika Viht.

Kümnest vestlusest pooled toimuvad saksa kirikuõpetaja ja eesti talupoja vahel ning nendest kolme teemaks on hariduse ja Piibli lugemise kasulikkus ja kahes pakub kirikuõpetaja hingehoidu ühele tapjale enne selle surmanuhtlust. Eestlased kõnelevad omavahelistes dialoogides linakasvatusest ja mesilaste pidamisest. Seega üldistavalt võib öelda, et pastori ja talupoja suhtluses keskendutakse abstraktsetele hingehoidlikele teemadele, talupoegade omavahelises suhtluses aga maistele teemadele.

Tervituseks on pastoril alati mingisugune Tere: lihtsalt Tere, Tere tulemast, Tere lõunat, Tere õhtust või Tere Jumal tuppa. Ka talupoeg kasutab ühel korral fraasi Tere Jumal appi, teistel kordadel aga loobub stereotüüpväljenditest ja väljendub vabamalt, alustades linakasvatuse teemalist vestlust sõnadega Jüri vend! Kas so linad on hästi kasnud ja mesilasepidamise teemalist vestlust sõnadega Ära võta pahaks, Hansoke, tulen taa see magusa linnojutto sinoga ajama.

Vastusena tervitusele tervitatakse või tänatakse vastu. Ühel juhul vastab talupoeg kirikuõpetajale Tere Jumalime, mis on kujunenud väljendist Tere Jumala nimel, teisel puhul Aitumal, mis on kujunenud väljendist aita Jumal, mille areng viis edasi sõnakujuni aitüma ja siis veel edasi kujuni aitäh. Pidev suhestumine Jumalaga läbib kõiki dialooge ja ilmneb ka näiteks talupoja vastutervituses Et andko Jeesukene tervist, mis sa pidid küsima?.

Eriti sageli vastab talupoeg aga väljendiga ole terve midagi tegemast, mida ta sakslasega suheldes kasutab mitmuslikus ja teise eestlasega suheldes ainsuslikus vormis. Sakslasele ütleb ta teietades Olge terve tulemast ja vaeva võtmast, eestlasele sinatades ole terve küsimast ja ole terve, vend, ise teretamast.

Sama väljendit kasutas eestlane ka hüvasti jättes, öeldes sakslasele olge terve jutto ajamast ja eestlasele ole terve head jutto ajamast. Hüvastijätu puhul on klassivahega vestluses taas näha, et vestlust juhib kõrgemas ühiskonnakihis olija, kes annab märku, et tuleks hakata jutuotsi kokku tõmbama, näiteks Noh, rahvas, küll se pääv annud väsida, olgo see jutt nüüd seks puhuks, heitke Jumala nimel maha.

Eestlaste dialoogides annab samuti üks osapool märku, et vestlus võiks lõppeda, kuid erinevalt sakslasest teeb ta seda ilma käskudeta. Eestlane lõpetab hoopis tänuga: Noh, armas Hans, ole terve head jutto ajamast, sa oled mind seeläbi mõne asja sees targemaks teinud või Jää terveks jälle, Hansoke, jutto ajamast.

Ükskord püüab eestlane ka sakslasele märku anda, et jutt on otsa saanud, kasutades väljendit olge terve õpetamast, milletaoline esines ainult vestluse alguses või lõpus. Sakslane aga ei tee väljagi, vaid ütleb palu siis aga Jumalat, millele eestlane vastab nõustumisega, ja alles siis teatab sakslane, et jutuajamine on läbi: Mine siis seks korraks.

Vestlustes võib üldisemaltki märgata, kuidas eestlase ja sakslase vestlust juhib viimane. Sakslane algatab nii vestluse alguse kui ka lõpu, on põhiline küsija ja jagab käsklusi ning manitsusi. Kui “Lühikese sissejuhatuse” dialooge tervikuna lugeda, ei jää siiski sellist tunnet, et sakslane eestlast võimupositsiooni peale surudes ahistaks, erinevalt nendest dialoogidest, mis on August Wilhelmi Hupeli keeleõpetuse teises trükis (1818), kus härra ütleb teenrile näiteks mis sa vasto räägid? ning mõisapreili teenijatüdrukule Küll ma nään, et sa ei viitsi mingisugust teha ilma ajamata.

“Lühikese sissejuhatuse” saksa pastori ja eesti talupoja vahelistes dialoogides on erinevalt Hupeli keeleõpetuses toodud härrasrahva ja teenijate vestlustest tajutav vastastikune lugupidamine. Dialoogides vestlev saksa pastor tahab, et eestlasel läheks võimalikult hästi, ja peab selle saavutamiseks vajalikuks teda suunata vaimseid väärtusi taotlema. Süüdimõistetud Reinule ütleb kirikuõpetaja kahetsusega, et kui ta ometi oleks kirikus räägitu südamesse võtnud, poleks ta purjus peaga enda tuttavat tapnud. Esimesed kolm dialoogi üritavad veenda talupoega lastele haridust andma ja ise Piiblit lugema, olgu see nii raske kui tahes. Et Piibli tekst ja kirikust ja koolist saadav hingeharidus toimiksid, pidi see olema võimalikult heas ja autentses eesti keeles ning selle taotlemise soov kumab läbi kogu “Lühikesest sissejuhatusest”, samuti selle autori peatoimetatud esimesest eestikeelsest tervikpiiblist.

Vestlused on kõige kergemini kättesaadavad vana kirjakeele korpuses. Keeleõpetus on tervikuna saadaval digitaalarhiivis DIGAR. Teose faksiimileväljaandes “Lühike sissejuhatus eesti keelde” (1732, tlk Kristiina Ross ja Annika Kilgi) on saksakeelse teksti lehekülg kõrvuti eestikeelse tõlkega.

Lugu ilmus 22.09.2025 ERRi kultuuriportaalis.