Hingedeajal oodatakse koju lähedaste hingi. Terminina kohtab hinge nii psühholoogias kui ka usundiloos, kuigi tähendusväli on mõlemal juhul sarnane – sellega kirjeldatakse midagi, mis teeb elusolendist elusolendi, kuid ei ole seotud üksnes tema füüsilise kehaga. Hingedeaja põhimõistet puudutavat terminirägastikku uurisid EKI koordineerija-terminoloog Kairi Janson ja vanemterminoloog Mari Vaus.

Hing on kas läänemeresoome või koguni soomeugri tüvega sõna, mille juured ja seotud uskumusedki ulatuvad tuhandete aastate taha. Seetõttu leiab selle väga sarnasel kujul ka meie sugulaskeeltest – näiteks soome henki, vepsa heng ja liivi jeng. Tõenäoliselt on varastest aegadest seostatud hinge hingamise või tuule puhumisega, nagu väljendavad ka eesti väljendid hingeline, hinge sisse puhuma või hingusele minema. Lõpuks samastub hing inimesega, sest kui ütleme, et toas pole hingegi, tähendab see, et tuba on tühi. Rahvapäraselt usuti, et hing elab pärast surma edasi, liha saab mullaks.

Kui praegu peetakse hingede all silmas eeskätt üksikhingi, siis ürginimesed uskusid üleüldisesse elususse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. Selliste uskumustega aega nimetakse animatismiks või preanimismiks. Toona ei mõtestanud inimesed ka surma nii nagu praegu: usuti, et inimese surnukeha on tegelikult elus, ent salapärase väe muudetud kujul.

Tõenäoliselt on sellest ajast ühtlasi saanud alguse matmistraditsioon – “elavaid laipu” peeti kahtlustäratavaks, mistõttu sooviti nad eraldada, et neist elavatele tüli ei tuleks. Seega ei kardetud mitte lahkunute hingede, vaid nende väestatud kehade kummitamist.

Hinge koostis

Animatismist kasvas välja animism, mida iseloomustab juba usk üksikhingede olemasolusse. Seejuures võis hing olla nii millelgi elusal kui ka elutul. Animistlikes käsitlustes on hinge kehast eristatud ning suured mõtlejad, usundiloolased, folkloristid ja teised on aja jooksul pakkunud välja mitmesuguseid mudeleid.

Hinge ja keha suhte üle mõtiskles juba Aristoteles, kelle teost “Hingest” on peetud maailma esimeseks psühholoogiaraamatuks. Tema mõistes on hing igal elusal olendil, sealhulgas taimedel. Inimest eristab teistest aga see, et meil on ka ratsionaalne hing või hingeosa, mida iseloomustab järeldus- ja läbimõtlemisvõime.

Ajaloolane ja teoloog Tarmo Kulmar¹ toob esile rahvapsühholoogiaga tegelenud sakslase Wilhelm Wundti kui teerajaja, kes eristas elusolenditel kehahinge ja vabahinge. Kehahing ehk kinnishing seostub organismi talitusega, vabahing aga on seotud olemuse ja eneseteadlikkusega ning võib kehast ka eralduda.

Vabahinge on omakorda jagatud hingushingeks ja varihingeks. Hingushing väljendub inimese elujõus või -väes ning on seotud hingamisega. Varihing ehk irdhing aga suudab kehast eemalduda ka siis, kui inimene veel hingab – olgugi et üldkeeles seostatakse irdhingesid vaid surnutega.

Eesti uurijate käsitluses võib elusa inimese irdhing pärast kehast lahkumist ilmuda hingeloomana, näiteks putuka või linnuna, käia rändamas sellal, kui inimene on teadvuseta või magab, ja ka teiste unenägudesse hiilida. Üldiselt on aga usutud, et tahtlikult suudavad oma irdhinge rännakule saata siiski vaid eriliste võimetega inimesed, näiteks nõiad. Surnud inimese hingeloom võib end ilmutada ka kodukäija või mardusena.

Usundiloolase Oskar Looritsa järgi on irdhing seejuures vabahinge varasem staadium, kuigi samas on ta kasutanud irdhinge ka vabahinge sünonüümina. Vabahinge püsivam aste on tema järgi siirdhing, mis liigub uude kehasse ehk reinkarneerub ja võib rahvatraditsiooni kohaselt samuti ilmneda hingeloomana. On loodususundeid, kus siirdhing muutub hoopis loodusvaimuks või haldjaks.

Armas hing, kui palju termineid!

Nagu eelnevast aimata võib, muudavad hingedemaailma muu hulgas müstiliseks tõelised mõiste- ja terminipusad. Eks ole hing ju alati üks suur mõistatus olnud ning nii on selle tõlgenduski erinenud nii uuritava ajajärgu, kultuuriruumi kui ka uurija enda järgi.

Näiteks Ernst Arbmani käsitluses ei jaotu ka kehahing vaid organite vahel. Tema jagab kehahinge eluhingedeks ja minahingedeks, kusjuures esimesed on füüsiliste ja teised psüühiliste funktsioonide kandjad. Ivar Paulsongi nimetab kehahinge eluhingedeks ja täpsustab, et kehahing ei olegi üksainus, vaid neid on palju. Tema räägib ka vabahingest kui irdhingest, mis võib esineda nii hingeloomana kui ka unenäohingena – unenägusid on paljudes kultuurides selgitatud kui hinge rändamist väljaspool keha.

Uku Masing nimetab vabahinge pärishingeks. Oskar Loorits mainib jõukeskusi kui ühtset organhinge. Elundhing paikneb tema vaates südames, kopsudes, neerudes, suguelundites, veres, eritistes, juustes, küüntes ja hammastes. Neile kõigile omistatakse folklooris maagilisi võimeid ja mõningaid on kasutatud ka talismanide ja amulettidena.

Ent tänapäeva eestlasele ilmselt kõige tuttavama – ja ühtlasi ühe kõige lihtsustatuma – hingeteooria on pannud kirja Johann Matthias Eisen², kes kogus rahvausundit. Tema järgi on vabahing just surnuhing. Kulmar on Eiseni surnuhinged sobitanud hingemudelisse järgmiste terminitega: kurihinged (Eisenil päriskodukäijad), kes jäävad kummitama; rändhinged (Eisenil hulkujad hinged), kes ei leia rahu; ja ümbersündivad hinged (Eisenil aastased kodukäijad või söömas käijad hinged), kes tulevad hingedeajal koju käima. Niisiis ootame novembris eelkõige neid viimaseid ja loodetavasti pääseme kurihingedest.

¹ Artiklis tuginesime paljuski teemat põhjalikult uurinud ja süstematiseerinud Tarmo Kulmari kirjutistele, sh artiklitele “Eesti muinasusundi hingefenomenoloogia probleeme” (1998) kogumikus “Sator I. Artikleid usundi- ja kombeloost” ja “Conceptions of soul in old-Estonian religion” (1997) ajakirjas Electronic Journal of Folklore. Samuti oleme põhinenud keeleportaalis Sõnaveeb leitaval teabel, sh usundiloo terminibaasil.

² Matthias Johann Eiseni teos “Kodukäijad” (1897) on digitaalsel kujul kättesaadav Eesti Kirjandusmuuseumi hallataval veebilehel folklore.ee.

Lugu ilmus 03.11.2025 ERR-i kultuuriportaalis.