Vabadus on Euroopa rahvaste meelel. Üks suur rahvas peab oma vabaduse eest sõda. Teise veel suurema rahva vabadust lämmatab kodumaine käskija. Aga ükskord saab see kõik läbi. Sõjaaegsel emakeelepäeval tasub meenutada, et meie vabadus on ukrainlaste ja teistega seotud lisaks muule ka keeleliselt. Eesti vabadus, soome vapaus, ukraina свобода, valgevene свабоды, vene свобода, poola swoboda – neil sõnadel on ühine juur. Tuhatkond aastat tagasi kohtusime kõik õitsvas Kiievis, et kaubelda, naerda, vaielda ja teha üksteist igas mõttes rikkamaks. Seal said kokku meie esivanemad Irust ja Tartust, Poznańist, Minskist ja Moskvast. Valgus võidab pimeduse ja see aeg tuleb taas. 

Eestis naudime nii välist kui ka sisemist vabadust, ning lisaks ka rahu. Veel kuu aega tagasi ei osanud me seda vast hinnata. Täna näeme uudistest, kui väärtuslik see tegelikult on. Eestlase jaoks on vabaduse vundamendiks võimalus pruukida oma keelt siis ja nii, nagu tahame. Mõelgem korraks: kas hoiame oma ühist eesti keelt piisavalt hästi? Iga päev tekib (ja jälle kaob) tuhandeid eesti sõnu – elav keel aina katsetab, kasvab ja areneb. Me kõik loome eesti keelt iga päev uuesti. Kas oleme teda kandes julged ja vabad? Kas mõtleme oma keelest nagu käsku ootavad sulased või nagu lahendusi leidvad peremehed? Millal lõid sina viimati eesti keelde uue sõna, kui tundsid, et mõni on puudu? 

Vaba keel on vilgas ja nõtke. Loovat jõudu täis keele kandjad leiavad aina uusi viise, kuidas mõtet ja tunnet hääle sisse panna. Aina tabavamalt, täpsemalt ja kõlavamalt, nagu parasjagu tarvis. Eesti keelt on aidanud meil häälestada paljud abilised, iidsetest naabritest indoiraanlastest kuni ingliskeelsete iduettevõtjateni. Saksa juurtega ütlemisviise, mis veel sadakond aastat tagasi olid võõrad, peame praegu põliseks. Sama saatus ootab ka järgmisi mõjuallikaid. Mis elab, see muutub.

Vaba keel on rõõmuga suur. Me harjume iga päevaga aina rohkem, et teised meie keelt õpivad ja rääkida püüavad. Eesti keelt võetakse praegu omaks rohkemate keelte põhjadele kui kunagi varem. Ühel hiljutisel teaduskonverentsil oli huvitav ja rõõmustav kuulata, kuidas maailma eri paigust pärit osalejad omavahel eesti keeles suhtlesid. Värske näide on aga Ukraina põgenikud, kes soovivad oma lapsed panna just eestikeelsesse kooli. Aitame neid ja teisi keeleõppijaid sellega, et räägime nendega eesti keeles. Ka siis, kui see võtab aega. Meil on aega, et kõiki meie ühise vabaduse väärtustajaid eesti keelde kokku tuua. Oleme hingelt ja keelelt suured – võtame vastu, kes tahavad tulla meile keelevendadeks ja -sõsaraiks. 

Nautigem, kuidas meie keel elab ja õitseb. Emakeelepäeva puhul soovin, et oma juurte üle uhketena saaksime kõik ühise vaba keele sees kokku. Koos teeme eesti keele aina suuremaks ja rikkamaks. Mida rikkam eesti keel, seda vabam ja uhkem Eesti. 

Arvi Tavast (pildil), EKI direktor

Artikkel ilmunud ajalehes Postimees 12.03.2022.