2026. aasta kalaks valitud lest on nii ihtüoloogiliselt kui keeleliselt põnev objekt, kirjutab “Keeleminutites” Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Mari Kendla.

Lesta lapik kehakuju on vastavuses tema eluviisiga: põhjakalana liigub ta ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes. Tema ebasümmeetriline keha on kujunenud alumiseks ja ülemiseks küljeks, mida nimetatakse vastavalt pimedaks pooleks ja silmapooleks. Vaatamata oma lapikule kehale täiskasvanueas, näevad vastsed välja nagu teistelgi kaladel: silmad on mõlemal pool ja ujuvad püstiselt. Umbes ühe sentimeetri pikkuselt toimub aga moone, mille tulemusel üks silm rändab keha pealmisele küljele teise silma kõrvale. Lestad on tavaliselt parempoolsed ehk nende silmad asuvad paremal pool, aga leidub ka vasakpoolseid isendeid. Värvuselt on lesta keha alt valkjas, pealt aga pruunikas-hallikas, mis varieerub vastavalt merepõhja iseloomule: tumedate kivide ja adru vahel elades võib lest olla ka peaaegu must. Läänemeres elab tegelikult kaks lestaliiki: läänemere lest (Platichthys solemdali) ja euroopa lest (Platichthys flesus), ent tavainimene neid suure välise sarnasuse tõttu ilmselt eristada ei suuda.

Sõna lest on balti päritoluga (leedu lekštas ‘lame, lauge’, läti lesns, lēsns ‘lame’, leste ‘kammeljas, lest’), mille tähenduseks on ka ‘õhuke lai moodustis’, nt värv koorus lestadena laest alla, lõikas lesta leiba või hernel on juba lestad peal. Tunneme veel lindude ujulesta ja inimestele jala külge kinnitatavat ujumislesta.

Lestakala omapärase välimuse kohta on vanarahval aga oma tõlgendus. Näiteks Saaremaal arvati, et lesta suu on sellepärast viltu, et lest olevat jumalat osatanud ja näidanud talle viltust suud, mille peale jumal lasknudki lestal suu kiiva jääda. Pärnumaalt pärit uskumuse kohaselt on lest ühe poolega seetõttu, et jumal hakanud lesta sööma, hammustanud ühe poole ära, aga kõht saanud täis ja nii jäänudki lest ühe poolega. Sellega on seostatav lesta rahvapärane nimetus kristusekala, mida iseloomustab ütlus: üks külg on, üks silm on, teist poolt ei ole olemaski. Lest on saanud nimetusi ka neitsi Maarja järgi, nt Lääne-Eestist pärineb maarjalest ja sellega haakub soomlaste maariankala või neitsyt Marian kala. Ka põhjanaabrite legend on võrreldav meie omaga: nimelt olevat Maarja võtnud veest kala, küpsetanud ja söönud, aga isu saanud täis ja teise poole kalast lasknud vette tagasi. Vees ärganud kala ellu ja sellest ajast peale on ta ühepoolne.

Eesti murdekeeles leidub mõistagi terve rida selliseid lesta nimetusi, mis viitavad kala välimusele, nt kiivsilm, laikala, latakas, pastlapaik, vilisuu (vili ‘viltu’), viltulõug, ühe poolega kala. Tabav on ka väikese lesta nimetus vihaleht. Nimelt tehakse vihtasid tavaliselt kaskedest ja nii on ühelt poolt kaselehe kuju võrreldav lesta omaga, teiselt poolt aga on kask väikeseleheline puu. Rahvapärased nimetused ongi sageli kooskõlas loodusliku reaalsusega ehk nad kasvavad välja objekti iseloomulikest tunnustest, milles tuleb esile ka inimese enda suhtumine ja arusaam.

Lest on aga ka kulinaarses mõttes tore kala. Tänapäeval süüakse teda peamiselt suitsutatult, praetult või marineeritult, varasemalt ka keedetult või kuivatatult. Suitsukala kohta on saarlastel oma sõnagi – püting, ning suitsulest vastavalt pütinglest.

Tunneme siis seekord rõõmu sellise vahva aasta kala üle ja et ta ikka aeg-ajalt ka meie toidulauda rikastaks. Tuleb tõdeda, et lesta arvukus Läänemeres on tublisti vähenenud.

Lugu ilmus 26.01.2026 ERR-i kultuuriportaalis.