Iga mõne aja tagant «avastatakse» kentsakad Eesti kohanimed nagu Litsmetsa või Munalaskme. Huvi nimede vastu ei ole omane vaid eestlastele, samasuguseid kummalisi nimesid leidub paljudel rahvastel. Kohanimed on tõepoolest valdavalt n-ö rahva pandud. Nende vanem kiht viitab iseloomustades või kirjeldades sageli maastiku- ja põllumajandussõnavarale, näiteks Soosaare, Lubja või Jalalõpe (jalg kui põllu osa).

Põlised on ka isikunimedest tulnud kohanimed. Kohanimede aluseks olnud isikunimi võib olla sellest kasutusest väljunud ning seetõttu meile tundmatu. Kes oskaks eesnime (tulenevalt meie tolleaegsest ühiskonnakorraldusest reeglina mehenime) näha selliste kohanimede taga nagu Hindu (mehenimi Hint < Heinrich), Tiirikoja (Tiirik < Dietrich) või Ronivere (*Rooni < Hieronymus). Sellised nimed pole Eestisse tulnud sageli mitte oma algsel pikal kujul, vaid juba lühivariandina.

Mood on alati mõjutanud ka nimesid. Nii said 15. sajandi paiku Eestis ülekaalu seniste muistsete, soomeugriliste eesnimede asemel eelmainitud võõrpäritolu germaani ja kristlikud nimed, tihti just nende siia jõudnud rahvapärased mugandused, mis siin omakorda edasi muutusid. Mõned neist on meile siiani eesnimedena tuttavad, suur osa hääbunutest on aga säilinud kohanimedes ning nende kaudu perekonnanimedes. 

Sageli ei piisa koha- ja isikunimede seostamiseks tänapäevaste nimekandjate teadmistest ega ka sellest,

millest on rääkinud nende esivanemad.

Tõepoolest, nagu Priit Pullerits Postimees Nädalas välja toob, kattuvad päris paljud koha- ja isikunimed omavahel. Sageli ei piisa aga nende seostamiseks tänapäevaste nimekandjate teadmistest ega ka sellest, millest on rääkinud nende esivanemad. Appi tuleb võtta arhiividokumendid ning lisaks neile ka erialane oskusteave, ilma milleta võib arhiividokumentideski kirjapandut lugeda välja ekslikult. 

Allikapõhisuse voorused

Meil on tänapäeval raske mõista, et veel suhteliselt hiljuti ei tuginenud ajaloo uurimine teaduslikele alustele, vaid oli pigem harrastus ning seda mõjutasid nii kehtivad kultuurilis-teoloogilised arusaamad ja tõekspidamised kui ka uurimuste tellijate, patroonide soovid. Teaduse tegemine toimus ju 20. sajandini suuresti erarahastusega. Alles 18. ja 19. sajandil hakkasid osad teadusharud professionaliseeruma. 

Göttingeni ülikooli ajalooprofessorid Johann Christoph Gatterer (1727–1799) ja August Ludwig von Schlözer (1735–1809) leidsid, et ajaloosündmused tuleb asetada süsteemselt ning sõltuvuslikult omavahelistesse suhetesse, mitte ainult neid kirjeldada. Gatterer kasutas väljendit «asjade universaalne seos» (nexus rerum universalis), mida ta ajaloouurimisel mitmekülgselt rakendas. Ta andis paljudele ajaloo abiteadustele, nagu genealoogia, heraldika ja diplomaatika, teadusliku aluse. 

Leopold von Ranke tuntuim nõue ajaloolasele on esitada ajalugu nii,

«nagu see tegelikult oli olnud» (wie es eigentlich gewesen).

Tänapäevase, allikapõhise ajaloouurimise isaks loetakse aga alles Berliini ülikooli ajalooprofessorit Leopold von Ranket (1795–1886). Ta rajas historistliku uurimissuuna ehk kriitilise, teadusliku lähenemise ajaloouurimisele, mis arvestab ajaloolisi tingimusi, mitte ei aseta neid uurimisaegsesse konteksti, nagu see oli tüüpiline varem. Ranke tuntuim nõue ajaloolasele on esitada ajalugu nii, «nagu see tegelikult oli olnud» (wie es eigentlich gewesen). 

Üks esimesi eesti keeles kirjutavaid ajalooharrastajaid oli Nõo kirikuõpetaja Martin Lipp (1854–1923). Ajalooga tegeles ta küll hobi korras, kuid kasutas hulgaliselt arhiividokumente ning tõlgendas neid allikakriitiliselt. Rahvaluulet ja perepärimust soovitas ta arvestada selleks, et need võivad juhtida uurija vajalike kirjalike allikateni. Et viimasteni on aga vajalik jõuda, oli Lipule juba enesestmõistetav – Ranke elutöö oli vilja kandnud. 

Tartu Ülikooli ajalooõppejõud, hilisem professor Hendrik Sepp (1888–1943) kirjutas Lipu lahkumise järel, et «eksitus oleks Lipus otsima minna metoodiliselt ajaloo uurimiseks ettevalmistatud ajaloolast, kes omandanud sellekohase hariduse ja sellekohased teaduslikud harjumused». Sepp leidis isegi, et Lipul puudusid ajaloo alal «avar pilk, sügav arusaamine, õige analüüs ja õnnelik süntees», kuid samas kiidab ta pastori tegevust Eesti kiriku- ja haridusloo ning perekonnaloo uurimise alal. 

Lipu üks olulisemaid uurimusi oli «Masingite suguvõsa» (1907), kus ta dokumentaalselt tõestas Masingite tõenäolise eesti päritolu – asjaolu, mis oli aja jooksul kaldunud saksa rahvuse poole. Nimelt kui veel pastor ja keelemees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei püüdnudki varjata oma isa eesti päritolu, oli 20. sajandi alguseks levinud seisukoht, et Masingid on sakslased. Nii saigi Lipu uurimus osade suguvõsaliikmete suure pahameele osaliseks, kes üllitasid sellele omalt poolt vastulause, «tõestades» oma saksa päritolu perepärimuse, mitte aga dokumentidega. 

Nime järgi mõeldi lugu

Folklorist Tiiu Jaago on koos arhivaar Kalev Jaagoga raamatus «See olevat olnud…» (Tartu 1996) pärimust ja dokumente kõrvutades näidanud, et nende andmed ei ole omavahel alati kooskõlas. Perepärimuse jutud saavad küll alguse reaalelus toimunust, kuid seal asendatakse ununenud või arusaamatu keskkond ja elemendid tuntuga ning toimub enne-mind-aegade ühinemine, kus reaalselt olnud kolmest-neljast põlvest on pärimuses saanud üks-kaks. 

Perepärimust võib võrrelda telefonimänguga, millest on tänapäeval saanud meelelahutuslike telemängude osa, kui juttu räägitakse mitu korda edasi ning pärast nelja-viite inimest on see juba oluliselt moondunud. Olen isegi olnud kogemata ühe sellise pärimuse looja. 

Perepärimust võib võrrelda telefonimänguga: juttu räägitakse mitu korda edasi ning

pärast nelja-viite inimest on see juba oluliselt moondunud. 

Kui kooliõpilasena oma sugupuud uurisin, jõudsin kaugeima esivanema näol Põhjasõja-aegse Rootsi sõjaväe ratsurini. Sellest ajendatuna kirjutasin sugulastele jagatud sugupuule, et oleme pärit Rootsi sõdurist. Hiljem ajaloohariduse omandanuna sain teada, et Rootsi sõjaväkke andsid mõisad hoopis kohalikke talupoegi. Džinn oli aga juba pudelist välja lastud ning hiljem kuulsin ringiga juba ühelt sugulaselt «perepärimust», et ta olla kuulnud, et oleme rootsi päritolu. 

Veel 20. sajandi esimesel poolel räägitigi jutte pigem ajaveetmiseks. Ei püütudki esitada ajalugu Ranke õpetuse järgi «nagu see tegelikult oli olnud», vaid rääkida lihtsalt lugu, soovi korral sinna oma fantaasiat lisades. Keskmise haridustaseme tõustes on aga hakatud vanu jutte võtma hoopis tõe pähe. Eriti juhul, kui seda rääkis oma vanaema. Kas aga vanaema võis eksida? 

Mainitud loos on Priit Pullerits perekonnanime Pullerits kohta 1990. aasta suguvõsaraamatust tsiteerinud perepärimust, et nime sai Holstre mõisa pullitalitaja Pulli Rits. Tegu on aga tüüpilise rahvaetümoloogiaga ehk nime järgi mõeldi välja lugu. Nimeuurija Evar Saar on samas loo juures kommenteerinud, et perekonnanime saajate hulgas ei olnud Ritsu.

Asja lähemalt uurides selgub, et Pulli Rits oli olemas, kuid elas perekonnanimede panekust sada aastat varem ning ei olnud Pulleritsu nime saanute esiisa. Hiljemalt 1780. aastateks oli temast jäänud nimi Pulliritsu talule ning alles veidi enne perekonnanimede panekut tulid sinna tallu pererahvaks inimesed, kes seejärel said endale talunime järgi perekonnanimede üldise paneku ajal nimeks Pullerits. Pulli Rits omakorda ei tegelenud mitte pullidega, vaid tema lisanimi Pulli, mis esines Holstres juba 1680. aastail (varem tihti ka kujul Polli), võib viidata hoopis Pooli ehk Pauli nimele. Tolle pühakunime aluseks on ladina sõna paulus «väike, pisike». Nimi Rits on aga mugand germaani nimest Friedrich (frid ~ fred «rahu, kaitse» + rīc «võim, isand»).

Pikapeale kaduma läinud

Toon veel ühe näite rahvaetümoloogiast, nagu see on perekonnanime saamislugude puhul tüüpiline. Perekonnanime Vürst olevat perepärimuse järgi saanud uhke rühiga esiisa. Ilus lugu, mida mäletada ja edasi rääkida, kuid tõde on hoopis selles, et Rapla külje all elanud inglannast mõisaproua pani ühele oma talupojale nimeks First (ingl «esimene») ja teisele Sekkend (ingl «teine»). Inglise Firstist sai pikapeale Vürst. Lugu nimesaaja uhkest rühist mõeldi välja hiljem, et kuidagi nime selgitada. 

Eesti perekonnanimede etümologiseerimine ehk tähenduse väljaselgitamine ei ole alati kerge, kuid õnneks on meil säilinud rikkalik arhiivivara, mis võimaldab läheneda uurimisele faktipõhiselt, appi peavad muidugi tulema ajaloo- ja keelealased teadmised. Neid kasutavadki Eesti Keele Instituudi juhtimisel valmiva «Eesti perekonnanimeraamatu» autorid. Raamatu ilmumiseni aga suhtugem pärimuslikesse juttudesse küll huviga, kuid arvestades, et nad ei pruugi kirjeldada ajalugu nii, «nagu see tegelikult oli». Viimase saavutamiseks peab appi võtma teaduslikumad meetodid.

Fred Puss

EKI leksikograaf-nooremteadur ja nimeteadlane

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 06.08.2022.