Keeleminutid. Sõrmendite tähendus keeles
Eesti sõrmtähestiku kujunemislugu ulatub 19. sajandisse ning tänapäeval kasutatakse sõrmendeid aktiivselt näiteks nii nimede, võõrsõnade kui ka uute viibete loomisel, kirjutas “Keeleminutites” EKI eesti viipekeele ekspert Regina Paabo.
Sõrmendid on kokkuleppelised kindlad käevormid, mille abil tehakse nähtavaks sõnade, arvude või sümbolite kirjalik või häälikuline kuju. Nii on võimalik “kirjutada õhku” ilma pliiatsi ja paberita. Seda nimetatakse sõrmendamiseks: tähed ja numbrid paigutatakse voolavalt üksteise kõrvale sarnaselt kirjutamisele. Teadaolevalt on maailmas ligikaudu 50 ühe- või kahekäe sõrmtähestikku.
Sõrmendamine eeldab head sõrmede painduvust, liikuvust ja koordinatsiooni ning sõrmendeid tuleb “lugeda” peegelpildis. Kusjuures tähelepanu tuleb suunata mitte ainult käele, vaid ka artikulatsioonile. Eestis tänapäeval kasutuses olevad sõrmendid (eesti sõrmendid) loodi Porkuni Kurtide Kooli õpetaja Olev Saarepi juhtimisel 1963. aastal. Need ühekäe sõrmendid on kohandatud eesti keele hääliksüsteemile, hõlmates ka täpitähti ä, ö, ü ja õ. See eristab eesti sõrmtähestikku teistest sõrmtähestikest.

Vanim eestikeelne allikas, mis sisaldab sõrmtähestikku, pärineb F. R. Kreuzwaldi 1849. aastal toimetatud pildiajakirjast “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”1. Kreuzwald rõhutab, et sõrmendid on kasulik abivahend nii kurdi inimesega suhtlemisel kui ka kurdile väikelapsele häälikulise keele õpetamisel. Teose tekstile lisatud illustratsioon aga sarnaneb briti kahekäe sõrmtähestikuga, mida teadaolevalt ei ole Eestis kunagi kasutatud (joonis 1).

Vanemate kurtide meenutuste põhjal teame, et juba 1930. aastatel hakati mitteametlikult kurtide koolides kasutama kurtide endi loodud sõrmendeid, kus olid olulised nii käekuju kui ka näopiirkonnad. Siinkohal vaid mõned toredad näited kurtide loovusest ja nutikusest:

1957. aastal püüti Porkuni Kurtide Koolis esmakordselt teadlikult hakata looma eesti keelele omaseid sõrmendeid. Eeskujuks võeti vene sõrmendid, kuid need ei läinud laialdaselt käibesse.
Läbi aegade on sõrmendeid kasutanud nii kuuljad kui ka kurdid väga erinevatel eesmärkidel ja põhjustel. Varasemalt peeti sõrmendeid viipekeelest eraldiseisvaks nähtuseks ning neid kasutati peamiselt kurtide koolides häälikulise keele õpetamisel ja korrigeerimisel. Sõrmendid on saavutanud suure populaarsuse ka kuuljate kõneravis, kus neid kasutatakse logopeedilises töös metoodilise abivahendina häälikute korrigeerimisel.
Tänapäeval seostatakse sõrmendeid üha enam viipekeeltega ning neid kasutatakse aktiivselt nii viipekeelses suhtluses kui ka viipeloomes. Viipekeelses suhtluses on sõrmendid suureks abiks isiku- ja kohanimede (näiteks linnade ja riikide) edastamisel, samuti lühendite ja sümbolite väljendamisel ning võõrsõnade või selliste sõnade puhul, millele vastav viibe puudub või ei ole teada.
Eesti viipekeele kiire ja intensiivne areng on tekitanud vajaduse uute viibete järele. Üha enam kasutatakse viipeloomes seetõttu ka sõrmendeid. Viimastel aastatel on see protsess märgatavalt hoogustunud, mistõttu on mitmed varasemad algupärased viiped kas taandunud või jäänud sõrmendviibete varju (näiteks nädalapäevi tähistavad viiped). Seda nähtust võib ühelt poolt käsitleda eesti viipekeele viipevara mitmekesistumisena, kuid teisalt võib seda pidada ka eesti viipekeele risustamiseks, kus olemasolevad viiped tõrjutakse välja lihtsuse ja kasutusmugavuse eelistamise tõttu. Sõrmendid ei asenda eesti viipekeele viipeid, kuid neist on saanud eesti viipekeelses suhtluses loomulik ja lahutamatu osa.
1 Kreutzwald, F.R. 1849. “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” – “Sõrme-keele pookstavid”, lk 124.
Lugu ilmus 16.02.2026 ERR-i kultuuriportaalis.