Eestikeelsetes tekstides on momentumi sõna näha juba XX sajandi keskel, kuid esiotsa vaid Välis-Eesti ajalehtedes. Kodu-Eesti üks varasemaid momentum‘eid võib olla 1992. aasta Sirbis, vormistatud on see tsitaatsõnana: “uutel liikumistel puuduvad edasiseks tõusuks vajalik momentum ja ühtsus”, selgitab EKI vanemkeelekorraldaja Maire Raadik “Keeleminutites”.

Kolm kümnendit hiljem on meil momentumist saanud võõrsõna, mida kasutavad meelsasti sportlased, poliitikud, filmikriitikud, finantsistid. Rohkete näidete pealt saab ka juba üht-teist öelda selle kohta, kuidas eri kasutajad momentumit mõtestavad.

On neid, kelle momentum on enam-vähem sama mis hetk, moment: “Kas on täna see hetk, see momentum?” või “Oleme täna juba teises ajamomendis, teises momentum‘is.” Mõnd hetke võib käsitada ka võimalusena, nt “See oli eile täiesti reaalselt olemas, see momentum, see võimalus” või “Venemaa on kannatlikult momentumeid varitsenud, et Nõukogude Liidu lagunemise eest revanši võtta. Ja iga kord, kui võimalus on avanenud, on ta selle ka ära kasutanud”.

Momentumi lähtekohaks on ladina tegusõna movēre ‘liikuma’, sama sõna, mis on meile andnud ka momendi. Ühenduslüliks ladina ja eesti keele vahel on momentumi puhul olnud inglise keel.

Seal on momentum‘il kaks põhitähendust: füüsikas ‘impulss, liikumishulk ehk keha massi ja kiiruse korrutis’ ning üldkeeles ‘hoog’. Teine rühm meie momentumi kasutajaid näiksegi järgivat hoo tähendust, nt “Ameerika majanduskasv on kaotanud oma momentumi”, “Idee sai momentumi ja läks suuremaks nagu veerev lumepall!” või “Ühesõnaga kadunud on meeskonnavaim, momentum ja see “tuhh”, millest spordis palju räägitakse”. Raoul Kurvitz, kelle üks kunstiprojekte kannab nime Momentum, on sõna üle juureldes seadnud inglispärasele momentum‘ile – metafoorile, “mille abil on igati tõhus ja otstarbekohane kirjeldada kõikvõimalikke protsesse ja sündmusi” (Postimees 23. IX 2016) – vastu vana saksa laenu vunk.

Kolmandate momentum hõlmab nii aega kui ka liikumist, see on hetk, kui miski saab hoo sisse (selle kohta öeldakse vist ka positiivne momentum), või vastupidi, läheb untsu (negatiivne momentum). Seda kohtab eriti palju spordikeeles, nt “Praegu on mängu momentum kindlalt Anetti käes” või “Teises setis oli momentumiks kolmas geim, kus Kaia mängis pisult lohakalt”. Ott Järvela on tuletanud momentumi kasutajaile meelde eesti sõnu hoog ja mõõn (Postimees 8. XII 2018). Võtame siit omasõnade pakkumise järje üle: hetke, mis muudab asjade kulgu ühes või teises suunas, võib nimetada ka pöörde- või murdepunktiks, nt “Momentum oli see, kui ülikool tuli pooleli jätta, fotograafiaga edasi minna ja hiljem juba fotograafiat õppima minna”.

Eesti keele ühendkorpuses, kust pärinevad siinse loo näited, ei hakka silma momentumi kasutamist füüsikas, kuid üldkeele ainese põhjal ei saagi teha järeldusi erialakeele pruugi kohta. Kevadele vastu minnes lõpetagem aga ühe teemakohase tõdemusega ühendkorpuse varasalvest: “Nüüd, kus ilusad ilmad on kohal, on kerge kaotada momentum ja igapäevane distsipliin.”

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 13.02.2023.