Kui eesti keele kui teise õppija läheb sõnaraamatust abi otsima, siis ei taha ta sealt eest leida pikka ja keerulist teksti, tal on vaja kiiresti aru saada, mida otsitav sõna tähendab ning kuidas seda kasutakse. Ent kuidas kindlaks teha, milline selgitus on piisavalt selge ja milline liiga keeruline, küsivad Kristina Koppel, Liina Lutsepp ja Maria Tuulik.

Eesti keele kui teise keele õppijad on alates 2021. aastast saanud kasutada Eesti Keele Instituudis loodudportaali Keeleõppija Sõnaveeb. Seal selgitatakse sõnade tähendusi võimalikult lihtsalt – nii et neist saaksid aru ka need, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kuid isegi hoolikalt kirjutatud seletus ei pruugi alati olla õppijale arusaadav.

Oleme aastate jooksul Keeleõppija Sõnaveebi tutvustades saanud keeleõpetajatelt tagasisidet, et sealsed seletused on õppijaile kohati liiga keerulised. Enne nende kohendama asumist tahtsime eelnevalt välja selgitada, kas ja kuidas õppijad ise Keeleõppija Sõnaveebi seletusi hindavad. Selleks korraldasime küsitluse, kus palusime eesti keele kui teise keele õppijail hinnata 20 märksõna kaht erinevalt sõnastatud seletust, millest üks oli originaalsõnastuses ning teine kohandatud sõnastuses.

Küsitluse tulemused näitasid, et ka väikesed muudatused võivad aidata seletusest paremini aru saada. Mõnikord piisab, kui muuta lauses sõnajärge või jätta mõni sõna või keeruline konstruktsioon seletusest välja. Näiteks paistsid õppijale seletuses ebavajalikud olevat teatud täpsustavad sõnad (näiteks, teatud), mis sõnastiku koostajale tähenduse edasi andmiseks vastupidiselt vajalikud tundusid. Samal ajal selgus üllatuslikult, et teatud keerukad grammatilised vormid (nagu umbisikuline tegumood) ei olegi õppijale alati seletuse mõistmisel takistuseks.

Selgus, et eesti keele õppijad otsivad sõnaseletusest eelkõige orientiiri: mis liiki asi see on; kas see on inimene, tegevus, ese või omadus. Kui õppija saab orientiiri kätte kohe seletuse alguses, on ülejäänud seletusest juba lihtsam aru saada. Kui see on aga seletuse lõpuosas või on peidetud mitme täpsustuse vahele, tuleb tal arusaamiseks rohkem pingutada.

Küsitlus näitas ka seda, et madalama keeleoskustasemega õppija eelistab pigem seletustes näha tuttavaid ja rahvusvaheliselt läbipaistvaid sõnu (nt ehtima asemel dekoreerima), samas kui kõrgema keeleoskustasemega õppija eelistab täpsemat seletust, isegi kui seal esineb võõrsõnade asemel omasõnu.

Küsitluse tulemusel selgus näiteks ka see, et lühem seletus ei ole alati parem. Kui pikem seletus annab seletatavast selgema pildi – näiteks toob näiteid –, eelistasid õppijad just seda. Sellest võib järeldada, et õppijaid ei sega pikad seletused, kui seal esitatav info on asjakohane ning aitab sõnast aru saada.

Küsitluse tulemuste põhjal oleme juba praegu kohandanud hulga seletusi Keeleõppija Sõnaveebis ning lisanud märksõnastikku uusi sõnu, mille seletused on jõukohased A2–B1 keeleoskustasemele. Järgmise sammuna katsetame, kuidas saaks tehisintellekti abil luua uusi seletuste mustandeid, mida sõnaraamatu koostajad edasi täpsustavad ja viimistlevad.

Sõnaseletuste koostamine on pidev protsess, mis eeldab õppijate vajaduste ja keeleoskustasemetega arvestamist. Keeleõppijate tagasiside aitab meil teha põhjendatud otsuseid selle kohta, kuidas seletusi sõnastada ja milliseid põhimõtteid edaspidi järgida, et toetada õppijat nii sõnatähenduste mõistmisel kui ka sõnade aktiivsel kasutamisel.

Lugu ilmus 09.03.2026 ERR-i kultuuriportaalis.