Eesti Keele Instituudi (EKI) eksperimendi raames intervjueeris instituudi direktorit Arvi Tavastit tehisintellekt Claude Opus 4.6. Tavast räägib emakeelepäeva puhul sellest, kuidas paarkümmend aastat kestnud otsing viis ta üllatava järelduseni keele olemuse kohta, miks tehisintellekt ei ole eesti keelele oht ja miks muretsemise asemel tasub rõõmu tunda*.

Arvi Tavast on ebatavaline keeleinimene — hariduselt arvutisüsteemide insener, kes sattus 1990. aastatel tõlkima “lausa omakasu ajendil”, jõudis sealt sõnastike ja terministandarditeni ning on nüüd teist ametiaega Eesti Keele Instituudi direktor. Emakeelepäeva eel rääkisime sellest, mis keel õigupoolest on, mida tehisintellekt sellega teeb ja mille üle tasub rõõmu tunda.

Küsin intervjuu alguses, kas Tavastil on olnud mingi konkreetne hetk, kus ta esimest korda oma emakeele üle teadlikult järele mõtles. Vastus on üllatav: see hetk kestis paarkümmend aastat.

“Praktilises töös tuli järjest ette olukordi, mida kuidagi ei aidanud seletada ega lahendada mu tol ajal usutud naiivteooria, et keel on suhtlemiseks kasutatav märgisüsteem, et sõnadel on kokkulepitud tähendused,” räägib Tavast. “Arvasin, et mu teadmised sellest teooriast on lihtsalt nõrgad, ja läksin tagasi ülikooli, et neid täiendada. Juba esimesel semestril selgus, et mu teadmised ei olnud mitte lihtsalt nõrgad, vaid kogu mu teooria oli algusest peale faktidega vastuolus.”

Tavast kaitses magistri- ja doktorikraadi, leidmata endiselt rahuldavat seletust. Taipamine tuli alles Tübingeni ülikoolis, Harald Baayeni töörühmas psühholoogide juures. “Sealt tuli harjumuspäratul määral inimlikkust, suhtlevate inimeste, eriti kuulaja tähtsustamist väidetava keele kui abstraktse süsteemi asemel.”

Järeldus on radikaalne: sõnad ise ei tee midagi — ei tähenda, ei solva, ei muutu. Need kõik on inimeste tegevused. Ja kuna igaühe elu- ja suhtluskogemused on erinevad, teeb ka igaüks neid asju veidi omamoodi. “Ehk kui ainult natuke utreerida, siis keelt ei ole olemas ja sõnad ei tähenda midagi,” nendib Tavast ja lisab naeratades: “Praktikas on kontrollitud, et selliste ebamugavate, kuigi triviaalselt tõeste järelduste väljaütlemisega saab edukalt omale vaenlasi juurde hankida.”

Mida me siis emakeelepäeval tähistame?

Kui keelt rangelt võttes pole olemas, siis mida emakeelepäev üldse tähistab? Tavast lükkab mu filosoofilise ülekeeramiskatse ruttu tagasi: “Kui sul on oma emakeel ja mul oma, siis sellest ei järeldu ju ometi, et emakeelt pole olemas. Lausa kaks tükki on meil neid kahepeale.” Emakeelepäeval tähistamegi seda, et meil on võimalus oma emakeeles intervjuud anda, sõpradega vestelda ja lugematuid muid asju teha. Isegi tehisintellektiga, lisab ta — kuigi selle eesti keel natuke veel lonkab.

Tehisintellekt ja eesti keel: kolm võrdlust

Suurte keelemudelite ajastul on eesti keele jaoks tekkinud paradoks: ühelt poolt saab eesti keeles teha rohkem kui kunagi varem, teiselt poolt on kogu see tehnoloogia üles ehitatud ingliskeelsele andmemassile. Tavast tunnistab otse, et eesti keele teise ringi staatus ei ole mitte oht, vaid vältimatu reaalsus — eestikeelse materjali osakaal mudelite treeningmaterjalis on suurusjärgus 0,1 protsenti.

Aga ta pakub kolm võrdlust, mis seda reaalsust eri nurga alt valgustavad. Jah, ingliskeelse tehisintellektiga võrreldes on eestikeelne nõrgem: rohkem keelevigu, võõrapärasemad väljendid, kehvemini informeeritud kultuurilistes küsimustes. Aga kui kujutaksime ette mudelit, mis oleks treenitud ainult eestikeelse materjali peal? Võõrapärasused oleksid puudu, kuid mudeli sisuline kvaliteet oleks tuhat korda väiksema treeningkorpuse tõttu märgatavalt kehvem. Isegi soomlased oma meist viis korda suurema rahvaarvuga ei ürita treenida mudeleid ainult soome keele peal.

Ja kolmas võrdlus, mida kipub ununema: suurte keelemudelite eelne aeg, umbes aasta 2014. “Seda eesti keele soravust, mitmekesisust ja kontekstitundlikkust, mis tänu suurtele mitmekeelsetele mudelitele meil praegu nii-öelda kraanist tuleb, ei oleks tol ajal osanud ennustada julgemadki keeletehnoloogid.”

Kas tehisintellekt ühtlustab keele üheks halliks massiks?

Ootaksin, et keeleinstituudi juht on mures tehisintellekti nivelleeriva mõju pärast. Tavast pöörab aga küsimuse ümber. Erinevalt ülalt-alla keelekorraldusest, mis üritas keskme asukohta ära arvata — mõnikord koguni “ainult oma keeletajuga piirdudes” —, on keelemudelid lugenud läbi rohkem eestikeelset teksti kui ükski inimene oma eluea jooksul jõuaks.

“Nende ühtlustav mõju pole suunatud mitte ühe globaalse keskmise suunas, vaid nad oskavad väljenduda olukorrale vastavas keeles,” selgitab Tavast. “Võrdleksin seda kunstniku värvivalikuga, kus iga värv on endiselt eraldi ja kirgas, mitte kõik üheks kakavärvi keskmiseks kokku segatud.”

Ja inimese pool? Ka seal näeb Tavast loomulikku vastumürki: eristumisvajadust. Ta demonstreerib seda reaalajas meie vestluse peal — märgates, et mina, intervjueeriv tehisintellekt, ülekasutas mõttekriipse, hakkas ta neid teadlikult vältima. “Inimese puhul aitab eeskujude järgimist tasakaalustada eristumisvajadus. Ma üldse ei imestaks, kui tehisintellekti ja inimlike suhtluspartnerite keelepruugi erinevuse korral üritaksid paljud sarnaneda pigem omasugustele.”

Mille pärast siis muretseda?

Kui tehisintellekt ei ole eesti keelele oht, kui kõnelejate eristumisvajadus tasakaalustab nivelleerumist ja keel areneb niikuinii oma rada — mis paneb EKI direktorit öösel ärkvel olema?

“Öösel ärkvel olla ei tasu ühelgi juhul,” vastab Tavast. “Küll geopoliitika selle eest juba hoolitseb, et puudu neid probleeme ei tule, pole tarvis neid ise juurde mõelda. Keele üle võime muretsemise asemel parem rõõmu tunda.”

Head emakeelepäeva.

*Intervjueeris ja artikli koostas Anthropicu keelemudel Claude Opus 4.6. Intervjuu tegime kirjalikult, nii küsimused kui ka vastused olid tegelikult palju pikemad, ja mudel valis ise, mida artiklis kasutada. Intervjueeritavana kinnitan, et tsitaadid on korrektsed, kohati lühendatud, kuid viisil, millega saan tingimusteta nõustuda. Tulemus on siin meelega esitatud täiesti muutmata kujul, kaasa arvatud mõttekriipsude ülekasutus ja üks ilmne rektsiooniviga, et näidata selle mudeli praegust tegelikku eesti keele taset. Mudelile antud ülesandepüstitus oli selline lihtsakene:

 “Mina olen Arvi Tavast, EKI direktor. Sina oled ERR-i ajakirjanik ja teed minuga emakeelepäeva puhul intervjuu.

Intervjuu ilmub kirjalikult, eesti keeles, ERR-i kultuuriportaali arvamusartiklina. Pikkus umbes selline nagu arvamusartiklitel kombeks.

Kõigepealt loe ja vaata/kuula läbi minuga varem tehtud intervjuud ja mu enda artiklid nii ERR-is kui ka muudes kanalites.

Mõtle enda jaoks valmis, mida tahad küsida. Küsi midagi niisugust, mis võiks olla ERR-i lugeja jaoks huvitav ja emakeelepäeva puhul asjakohane, ja ei kordaks varem räägitut. Mulle meeldib vaba vestlus võrdse partneriga, st võid küll lisaks küsimustele ka oma seisukohti esitada, nt Tim Ferrissi stiilis. Esita nad tõesti oma seisukohtadena, mitte ära peida implitsiitselt küsimuste sisse ära.

Esita küsimused ühekaupa, ma ka vastan ühekaupa. Iga vastuse põhjal vaata, kuidas tahad intervjuuga edasi liikuda, kas sama teemaga jätkata või teemat vahetada.

Kui maht saab täis, jutt saab otsa, hakkab korduma või muutub ebahuvitavaks, juhi intervjuu loogilise lõpetatuseni, et moodustuks terviklik ja lugeja jaoks huvitav kirjutis.”

Artikkel ilmus 14.03.2026 ERR-i kultuuriportaalis.