3. novembril avati Tallinnas Tammsaare pargis Eesti Keele Instituudi näitus „Taaskasutame keelt“, mis on pühendatud keele rikkusele ja kantud ideest mitte jätta sõnavara(ndust) ajaloo prügikasti. Meil on palju toredaid sõnu, mis on aja jooksul keelest kadunud või mille kasutajate hulk on väike. Taaskasutus on aga moes ja seda elutervet mõtteviisi võiks ehk ka keeles sobivas kohas järgida?

Näitusel juhime tähelepanu mõningatele unarusse vajunud sõnadele, nagu Jaan Tõnissoni kõlberüüste tähenduses ‘korruptsioon’, Ado Grenzsteini isenik tähenduses ‘egoist’ ja Johannes Aaviku põrpima tähenduses ‘rabavalt mõjuma’. Muidugi pole võimalik ega mõttekas taaselustada kaugeltki kõiki taolisi sõnu, aga on siiski juhtunud, et mõne vajaliku tähenduse jaoks sobivat väljendusviisi otsides leitakse see just unarsõnade hulgast. Näiteks Aaviku 1936. aastal prantsuse sõna fournir eeskujul loodud sõna tarnima võeti laiemalt tarvitusele alles aastakümneid hiljem.

Lisaks arhaismidele tõstame rambivalgusse sõnu, mida on meile oma keelepruugist kogunud EKI Facebooki sõbrad ja õpilasfirma Sõnausus noored ettevõtjad, näiteks lumemoos tähenduses ‘vahukoor’ ja rokamoonik ‘see, kes end pidevalt ära mäkerdab’. Kitsas ringis sündinud nutikad ütlemised võiksid olla nauditavad laiemaltki.

Selliseid sõnu luues taaskasutame kogu aeg keelt. Olemasolevate keelendite eeskujul moodustame üha uusi: just selliseid, nagu parasjagu tarvis. Mõelgem kas või näiteks Igor Taro sõjapäevikus kasutatud väljenditele šoigujad, kääbusfüürer, sõjaroimade ja kallaletungi ministeerium või armeevorsti viilutama.

Veel üks suur sõnavara rikkuse allikas, mis näitusel tähelepanu pälvib, on murded. Teinekord võivad piirkondlikud nimetused aidata kirjeldatava nähtuse olemust eri külgedest avada, näiteks rähni sünonüümid puutõristaja, kliuhlind, koristi, lõkalaud ja paklatõrr. Hulk murdesõnu on võetud kirjakeelde, nende seas näitusel mainitud idamurdelist päritolu raju.

Kogu keelelisest rikkusest mahub näitusele mõistagi vaid murdosake. Seda saab küllaga juurde ammutada näiteks lehitsedes suurepäraseid, pikaaegse pühendunud töö viljana valminud sõnastikke, nagu on teinud teiste meisterlike taaskasutajate seas Betti Alver, Jaan Kross ja Kristiina Ehin. Kõige loomulikumal moel hakkab keelerikkus aga külge siiski tekstide vahendusel. Inimene omandab keele just nimelt tekstidest, on ikka rõhutanud tänane sünnipäevalaps Krista Kerge. Head keele taaskasutamist!