Nagu heal lapsel ikka, on sitasitikal rahvasuus mitmesuguseid muidki nimesid, erineva põhisõnaga liitsõnu on rohkesti just kirderanniku, Virumaa ja idamurde murrakuis, kirjutas EKI vanemleksikograaf Mari-Liis Kalvik “Keeleminutites”.

Kevade edenedes avaneb taas võimalus uurida elu rohujuure tasandil ja sellest allpoolgi ning kohata muuhulgas mardiklasi. Üks silmapaistvamaid sellest seltsist on sitasitikas (Geotrupes stercorarius), kes on tüüpiliselt musta värvi ja kõva koorikuga. Oma nime on ta saanud elu- ja söögikoha ning toidulaua järgi, milleks on harilikult kariloomade võimalikult värske roe ehk sitt. Kuigi sitasitikas on enamasti tegevuses väljaheidete sees ja all, on teda kevadisel ja suvisel ajal nii näha kui kuulda ka lennutuuridel.

Sitikas on sõnana tuntud üle Eesti. Eri piirkondades on tal olnud iseloomulikke hääldusvariante, nt sitikäs Tõstamaa, sitigas Kihelkonna või sidika Viru‑Nigula murrakus. Peamiselt Lõuna‑Eestis on kasutusel sitik, Võnnu murrakus ka sitk. Kodavere murrakust on teada sütik, sealkandis öeldakse, et sitaunnik sitasütikid nõnna täis ku kubiseb. Sõna sitt on üldlevinud ning väheste variantidega. Martna murrakus näiteks on i võinud madalduda ja häälduseks on saanud sett. Viru rannikul on nimetavas käändes kasutusel olnud nii sitt (omastavas sitta) kui ka sitta (omastavas sida). Kihnu sõna on sjõtt ning sitasitikas on saarel sjõtasitikäs.

Nagu heal lapsel ikka, on sitasitikal rahvasuus mitmesuguseid muidki nimesid. Erineva põhisõnaga liitsõnu on rohkesti just kirderanniku, Virumaa ja idamurde murrakuis. Osa neist on seotud sõnaga mumm ning teiste selletaolistega nagu näiteks sitamammuke, ‑mommuke, ‑mumm ja ‑mummukas. Simuna murrakust on teada ka sitamuua ning Vaivarast sittamömmökäine. Virumaalt on pärit veel sitapau ja -pou, Jõelähtme lõunaosast sitaperr ja -porr. Virulased kutsuvad sitasitikat üksmeelselt ka sitasõnniks. Simuna murrakus öeldakse, et sitasõnnid uperdavad obusesita unikus, suured ja mustad. Nimi on levinud ka lõuna poole Laiuse murrakusse, kus iseloomustatakse sitika lendamist järgmiselt: sitasõnn tuleb lennuga põrr. Hääle järgi on Kadrina murrakus sitasitikas tuntud ka põristina. Kirderanniku murrakuist on teada nii sittavurr kui sittasondilane ja ‑sundilane, Kodaverest sitapobask. Läänemurdes kutsutakse sitasitikat seasitikaks.

Vanade eestlaste jaoks oli sitasitikas omamoodi ennustusäpi rollis. Sitikate õhtune lendamine tähendas näiteks, et järgmisel päeval on ilus ilm (Pöide). Saarde murrakust on teada, et kui sitasitik maa seest kevadi välla kaevatse, siss vaadatse, kudas küli tuleb teha: missuguse jalge all kige rohkem poegi on, säält saab kige suuremad saaki. Poegadeks kutsuti oranžikaid parasiite, kes tavatsevad sitikat transpordivahendina kasutada. Arvati, et kui parasiite oli enim esimese jalapaari juures, tuli teha varasem külv, suurem hulk tagumise jalapaari juures aga näitas, et targem on külvata võimalikult hilja. Sitasitikate lennu järgi võis oletada, kuidas elu saabuval suvel kujuneb. Esimest korda sitikat lendamas (mitte maas liikumas) nähes võis olla näiteks kindel, et tervis saab olema hea (Karksi) või suvi kiire (Juuru). Humoorikas on Põlva kandist pärit arvamus, et vargil olles tähendab lendava sitasitika nägemine seda, et ei võeta kinni. Nõo murrakus öeldakse, et kui sitasitiket lennun näed, siss saab ää õnn.

Seega ei ole sitasitikas mõni sita pealt riisutu ehk kehv olevus, vaid töökas ja tubli askeldaja, kes õnne toob.

Lugu ilmus 13.04.2026 ERR-i kultuuriportaalis.