Keele õppimisel ja üldse õppimisel on väga oluline roll vigadel ning sellel, kuidas vigade tegemisega toime tullakse. Eksimused ei tohi saada takistuseks edasi õppimisel, vaid neid tuleks võtta kui protsessi normaalset osa, kirjutas EKI keeleõppe arendamise osakonna juhataja, eesti keele õpetaja Pille Pipar-Aksin “Keeleminutites”.

Õppimine ei ole kunagi sujuv protsess. Kui mõtleme väikesele lapsele, kes õpib kõndima, siis ei teki meil hetkekski kahtlust, et kukkumine on selle loomulik osa. Laps kukub, saab mõnikord haiget ja nutab, aga pusib ikka edasi, tõuseb püsti ja proovib uuesti. Me ei soovita tal valida lihtsamat teed ega loobuda, jääda näiteks roomamise juurde.

Ka koolis ja keeleõppes tähendab päris pingutus ebamugavust. Kui õpilane teeb keskendunult mõttetööd, siis ei kulge see vaikselt ja valutult. Ühel hetkel tundub ülesanne liiga keeruline, teema mõttetu või nõudmine, näiteks kirjutada vastus oma sõnadega, lausa ebaõiglane. Õpilane hakkab nurisema ja see on inimlik. Ometi sünnib just selles kohas õppimine.

Ma mäletan seda ebamugavustunnet hästi omaenda kooliajast. Minu bioloogiaõpetaja aktsepteeris gümnaasiumis vaid oma sõnadega kirjutatud vastuseid. See tundus alguses ebaõiglane ja kohutavalt raske ning pidevalt oli soov protestida. Aga just see sundis mind otsima viise, kuidas sõnastada kõige olulisemat, leida asja tuum. See tunne, kui ma siis ühel hetkel sellega enam-vähem sujuvalt hakkama sain, see tunne oli võimas! Õpilast ei vii edasi ärajooksmine, vaid just see, kui ta jääb raskusesse sisse ja närib end sellest läbi. Just see on õppimise ilu.

Õppimine kui harjumus pingutada

Paljudel õpilastel on üliraske end ebamugavasse olukorda panna ja pingutada, sest nad ei ole sellega lihtsalt harjunud. Nad ei ole harjunud süvenenult keerulist teksti lugema, seda analüüsima, selle põhjal arutlema ega oma mõtteid sõnastama. Need oskused ei teki üleöö ja ei ole ainult keeleõppe küsimus, vaid peegeldab laiemalt seda, kuidas õppimist on seni klassiruumides käsitletud. Kui õppimine on pikalt tähendanud pigem vastuste äraarvamist, etteantud lahenduste kordamist või lihtsalt “ära tegemist”, siis ei saa me eeldada, et ühel hetkel tekib iseenesest oskus luua seoseid õpitust kaugemale.

Sügav õppimine ei sünni niisama, vaid õpetaja teadliku ja metoodilise töö, kooli toetava juhtimise ja koduse keskkonna koosmõjus. Kui üheski neist ei ole päriselt loodud keskkonda, mis soosib pingutamist ja eksimist, siis ei kujune neid oskusi, mida me hiljem ootame, olgu see siis keeleõppes või mõnes muus valdkonnas.

Vigade tegemine peab olema normaliseeritud, sest muidu hakkame inimlikult vältima keerulisi väljakutseid ja valime lihtsama tee, et kindlustada võimalikult hea või minimaalselt aktsepteeritav tulemus. Aga õppimise juures ei ole kõige olulisem tulemus, vaid see, millise pingutuse me tegime, milline oli see protsess ise. Näiteks keelt õppides ei tohi lapsevanem oma lapse eest kõiki sõnu õpikus ära tõlkida (olen õpetajana ühel korral sellist täistõlkega õpikut näinud) ega tema eest jutte kirjutama. Me võime anda suuna ja aidata mõelda, aga kirjutama peab laps ise, isegi siis, kui see on raske.

Täiskasvanute roll ei ole laste või õpilaste elu võimalikult lihtsaks teha. See ei aita, vaid pigem takistab. Täiskasvanute vastutus on olla laste ja noorte kõrval siis, kui on raske, luua keskkond, kus on turvaline eksida ja kinnitada, et raskustes olemine ja neist ülesaamine on inimeseks olemise loomulik osa.

Lugu ilmus 25.05.2026 ERR-i kultuuriportaalis.