Lugu ajast, mil eestlaste ja iraanlaste esivanemad olid pikka aega naabrid.

Kui loeme uudiseid iraanlaste vabadust nõudvatest meeleavaldustest, võime mõelda, et peale üldinimliku vabadusiha ei seo meid selle kauge maa ja rahvaga mitte miski. Keeleteadus ja arheoloogia aga osutavad, et kauges minevikus on meie esivanemate vahel olnud tihedad kontaktid, millest annavad tunnistust näiteks indoiraani ehk aaria laensõnad uurali keeltes. Mõnikümmend sellist sõna on pärandunud ka eesti keelde.

Enam kui 4000 aastat tagasi elas uurali algkeelt kõnelev rahvas ehk meie kauged esivanemad Volga-Kama piirkonna metsavööndis. Sealkandis elavad senimaani soome-ugri rahvad ersad, mokšad, marid ja udmurdid (poliitiliselt kuulub see ala praegu Venemaa föderatsiooni).

Samal ajal asustasid meie keelelistest esivanematest lõuna poole jäävat, Musta ja Kaspia mere põhjakallastel paiknevat stepivööndit indoeuroopa rahvad, kes kõnelesid indoiraani algkeelt, millest hiljem kujunesid nii indo-aaria kui ka iraani keeled.

Kontaktid uurallaste ning indoiraanlaste vahel kestsid ilmselt sadu aastaid, teineteist tunti päris hästi ja teineteiselt saadi ka erinevaid mõjutusi. Kuidas selline üsna pikk suhtlemine indoiraanikeelsete rahvastega meie esivanemate ning otsapidi ka meie tänast kultuuri mõjutas, sellest annavad aimu laensõnad, sest sõnu laenatakse sageli seoses uuendustega.

Piim ja mesi, keder ja vasar – innovatsioon muistses majanduses

Soojemal maal lõuna pool ning steppides elavad indoiraanlased hakkasid karja kasvatama varem kui uurallased. Aga ka meie tollal küttidest-kalastajatest-korilastest esivanemad tundsid sellise uutmoodi majanduse vastu huvi.

Nähtavasti võtsid uurallased karjakasvatuses malli just oma indoiraani naabritelt, sest nende käest pärinevad meie sõnad nagu „vasikas“ (-„kas“ on laentüvele lisatud eesti liide, indoiraani sõna oli *wasá-), „piim“ (pärsia keeles pēm) ja varss (*wərsa-), võib-olla ka „udar“.

Ilmselt tutvuti indoiraanlaste kaudu ka mesinduse algetega. Sõna „mesi“ võib olla vanemgi indoeuroopa laen, kindlasti pärineb indoiraanlastelt aga mitmete uurali keelte mesilasenimetus, mida meil esindab lõunaeesti murdesõna „mehiläne“ (vrd soome mehiläinen) ning mis on seega algsem kui kirjakeelne „mesilane“.

Seega kui tänapäeval eksporditakse Eesti juustu Hiinasse või Itaaliasse ja mett näiteks Jaapanisse, siis võime kujutleda, et Eesti põliste piimandus- ja mesindustraditsioonide algus lähtub kunagiste naabrite uurallaste ja indoiraanlaste läbikäimisest.

Indoiraanlased vahendasid uurallastele ka tehnoloogilist innovatsiooni. Neilt on laenatud tähtis kultuursõna „keder“ algelise ketramisvahendi või selle rattakujulise osa nimetusena, millest on tuletatud „ketrama“. Samuti saadi indoiraanlastelt (arvatavasti metallesemete nimetustena) „ora“ ja „vasar“.

Arukad jutud nii naabrite kui jumalatega

Uute teadmiste ja oskuste omandamine indoiraani naabritelt käis asjalikult väärtuse ja hinna üle aru ja arvet pidades. Nimelt on indoiraanlastelt laenatud sõna „aru“, mille varasemat tähendust ja kuju peegeldab hästi soome arvo ’väärtus’ ning millest lähtub nt „arvama“ (mõelgem „kokku- ja mahaarvamisele“).

Et tegemist tuli suuremate arvudega kui seni harjutud, osutab tõsiasi, et indoiraanlastelt võeti üle arvsõna „sada“. (Sõna „arv“ ise, mis vormilt on õigupoolest „aru“ murdevariant, tuli abstraktses tähenduses eesti keeles kasutusele palju-palju hiljem.)

Väärtuse mõistmiseks tuleb hinnata, mis on „parem“ ja mis „paras“. Ka nende sõnade „para“-tüvi on indoiraani laen. Võimalik, et nende laenude sekka kuulub ka „maksma“.

Praktiliste oskuste omandamise ja ärisuhete kõrval jõuti naabritega kõnelda ka igapäevastest maistest askeldustest väljapoole jäävatel teemadel. Tõenäoliselt pärinevad just indoiraanlastelt usundivaldkonda kuuluvad sõnad „taevas“ ja „jumal“, ka „sammas“ (seost usundiga aitab mõista kujutlus „ilmasambast“), samuti näiteks „peied“, mille laenualuse vanaindia vaste tähendab joogiohvrit, või „marrask“ („marrasknahk“), mille laenualus tähendas ’surnud’.

Vask, võim ja väljaränd

Miks ja kuidas see toimus, et uurali ja indoiraani algkeelte kõnelejad, kes algselt elasid teineteise naabruses Volga jõe piirkonnas, hakkasid umbes 4000 aastat tagasi oma algkodudest välja rändama, mis tõi kaasa ka algkeelte jagunemise? Kuidas juhtus nii, et uurali keeli hakati kõnelema tohutul alal Läänemere äärest Siberini, indoiraani keeled levisid aga Edela-Aasiasse ja Indiasse?

Täpselt ei tea muidugi keegi, aga oma osa võis siin olla metallitöötlemisel ja kvaliteetsete metallesemete omamisega kaasneval võimul ja prestiižil. Erinevate infokildude põhjal oletavad keeleteadlased ja arheoloogid, et indoiraanlased hakkasid mitme lainena teisele poole Uuraleid liikuma paremate vaseleiukohtade jälil. Vaseleiukohad võisid suunata ka uurallaste samojeedi haru suundumist itta. Ka uurallased tundsid ammu vaske ja metallitöötluse algeid – „vask“ on põline uurali sõna.

Keeleteadlased on spekuleerinud mõttega, et uurali rahvaste levimine laiale alale piki metsavööndit Siberist Läänemereni võib olla seotud väga kvaliteetsete pronksist relvade, tööriistade ja ehete levikuga umbkaudu samal alal. Kas uurallased vahendasid neid esemeid, mille omamisega käisid kaasas võim ja prestiiž?

Isandad ja orjad

Prestiiži ja võimu pidid uurallased vähemalt ajapikku omandama, sest teel Läänemere äärde säilitasid nad oma keele ja hoopis mitmed teised rahvad võtsid ajapikku uurallaste keele üle. Ei kulgetud ju läbi inimtühjade alade ning uurallaste algkodu ja Läänemere vahelistel maadel elab meie hõimurahvaid siiamaani. Tõuke uurallaste ühiskonnakorralduse arengule võisid anda suhted indoiraanlastega.

Nende suhete taustal toimunud ühiskonnakorralduse muutuse keeleliseks jäljeks võib pidada näiteks mordva, permi ja mansi keeltes esinevat indoiraani laensõna tähendusega ’isand’ või ’rikas’ (nt ersa ja mokša azor ’isand’, udmurdi uzyr ’rikas’. (Läänemeresoome keeltes sellest sõnast jälge pole, meie võtsime hiljem germaanlastelt üle sõna „kuningas“.)

Ühiskondlikule kihistumisele viitab ka üks mõistatuslikumaid indoiraani laensõnu „ori“. Sõna häälikuline seos indoiraanlaste ehk aarialaste endanimetusega (*ā́rya-) on ilmselge (vrd eesti sõna tüvekuju „orja“-). Kõhklusi on aga tekitanud tähenduslik külg, sest kas siis algselt küttidest-kalastajatest uurallased, kes ise oma indoiraani naabritelt igasugu tarkusi üle võtsid, kasutasid oma indoiraanlastest naabreid orjadena?

Keeleteadlased on seletanud asja nii, et naabrite endanimetusega tähistati esialgu lihtsalt võõrast, millest hiljem kujunes tähendus ’ori’. Seega uurallaste orjusesse sattunud võõrad võisid olla hoopis muude rahvaste seast. Sellistele tähendusarengutele, kus võõra rahva nimetusest on kujunenud orja tähistav sõna, leidub teisteski keeltes paralleele.

Peame oma kunagisi häid naabreid meeles

Praeguse uurimisseisu põhjal tundub mõeldav, et kontaktidel eestlaste ja iraanlaste keeleliste esivanemate vahel oli oma roll selles, et uurallased hakkasid oma algkodust laiemale alale levima ning hõivasid lõpuks ka praeguse Eesti ja Soome.

Nagu uurallased, nii rändasid ka indoiraani rahvaste esivanemad oma kunagisest algkodust üpriski kaugele: nende keelelised järeltulijad elavad tänapäeval Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Indias.

Kunagi omandatud laensõnad on aga meie keeles püsinud vähemalt neli tuhat aastat ning meenutavad ammuseid aegu, mil nii eestlaste kui iraanlaste esivanemad olid alles teineteist mõjutavad iidsed väikesed rahvad Volga, Musta mere ning Kaspia mere kallastel.

Siiamaani uurali rahvaste algkodus elavate ersade tänapäevast ja indoiraani mõjude rohket keelt saab päevakajalisel teemal kuulda näiteks siit. Tuntud ukraina laulu tõlkis ersa keelde ersa rahva valitud juht Sõress Boläen, kelle ametinimetuses injazor (‘kuningas’, sõna-sõnalt ‘suur isand’) sisaldub ka loos mainitud indoiraani laen azor.

Loe lisaks

• Holopainen, Sampsa 2019. Indo-Iranian borrowings in Uralic. Critical overview of the sound substitutions and distribution criterion. Helsinki. https://helda.helsinki.fi/handle/10138/307582.
• Kallio, Petri 2006. Suomen kantakielten absoluuttista kronologiaa. – Virittäjä, 2–25. https://journal.fi/virittaja/article/view/40454/9880.
• Parpola, Asko 2012: Formation of the Indo-European and Uralic (Finno-Ugric) language families in the light of archaeology. – Riho Grünthal & Petri Kallio (eds.), A linguistic map of prehistoric Northern Europe. Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 266; Helsinki: Société Finno-Ougrienne. 119–184. https://www.sgr.fi/sust/sust266/sust266_parpola.pdf.

Iris Metsmägi on Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf, filosoofiadoktor uurali keelte alal, eesti keele etümoloogilise sõnaraamatu koostaja. Tema teadustöö keskendub eesti keele sõnavara päritolule ja muutustele.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 24.04.2023.