Uue tehnoloogia abil saab luua keeleoskuse hoidmiseks vajaliku virtuaalse eesti keele keskkonna nii Narvasse kui ka New Yorki, kirjutas “Mälupanga” loos meie keeletehnoloog Tiiu Üksik.

Hiljuti võisime uudistest lugeda, kuidas Ida-Virumaal ja mujalgi on huvi eesti keele õppimise vastu järsult tõusnud, aga õpetajaid napib. Selge on see, et eesti keele omandamise tugisammas on hea õpetaja. Küll aga saab kasutada digitehnoloogiat, et õpetajate tööaega säästa, vaeva vähendada ning lubada igal heal keeleõpetajal tulemuslikult ära õpetada isegi kümme korda rohkem uusi eesti keele kandjaid kui seni.

Keeletehnoloogia saab appi tulla, et meid eesti keele õpetajate puuduse pudelikaelast läbi aidata ning õpetada kõigile, kes vähegi huvi tunnevad, eesti keel ladusalt selgeks.

Kolm sammu

Konkreetselt tuleks astuda kolm sammu: muuta nutitelefoni kaudu eesti keele õppimine mängustatuks ja isegi heas mõttes sõltuvust tekitavaks; tekitada eesti keele tehnoloogia toel keeleõppeteenuseid pakkuvate koolide ja ettevõtete vahele Eesti jaoks kasulik konkurents; ning kasutada uusi keeletehnoloogiaid, et luua keelekeskkond ka seal, kus seda füüsiliselt ei eksisteeri.

Tänaseks on sisuliselt kõigil inimestel taskus nutitelefon. Mitte ainult teismelistel, vaid ka keskealistel. Peaaegu kõik meist on rohkem või vähem nutisõltlased. Erinevad äpid ja sotsiaalmeediakeskkonnad on üles ehitatud selliselt, et kui oleme seal veidi askeldanud, siis meie aju tahab sinna aina uuesti naasta. See võib meile meeldida või mitte, aga niimoodi tänapäevane digimajandus töötab.

Tuuleveskitega võidelda pole mõtet, aga tasuks vaadata teistpidi ning mõelda, kuidas selline olukord eesti keele heaks tööle panna. Ka nii mõnigi tuntud, üle maailma laialt kasutatud ning keeleõppijate seas hinnatud keeleõppeäpp kasutab sarnaseid mõjutusvõtteid. Et keeleõppijate huvi ja motivatsiooni pidevalt alal hoida ning seeläbi õppimist tõhusamaks ja tulemuslikumaks muuta, tekitatakse arvutimängu moodi ülesehitatud keeleõppes pidevalt eduelamusi. Sellega vallandatakse inimese ajus uut keelt õppides sarnaseid hormoone, mis tavaliselt seostuvad näiteks armumise või šokolaadi söömisega. Selliseid äppe on arendanud ka Eesti idufirmad nagu näiteks Lingvist või Speakly.

Pole mingeid tehnoloogilisi takistusi, et muuta ka eesti keele õppimine samamoodi mõnusaks sõltuvuseks. Keeleõppeäppi saab õppija lahti võtta mõne minuti kaupa läbi kogu päeva, millal tahes on vabam hetk või tarvis aega parajaks teha. Nii-öelda surnud aja saab sel moel väga produktiivselt ära kasutada eesti keele omandamiseks, sealjuures sundimatult ja põnevalt. See aitab laduda keeleoskuse vundamendi, et siis õpetaja käe all keeletunnis harjutada suhtlemist, saada selgeks nüansid ja keelt lihvida.

Potentsiaal ei piirdu ainult juba olemasolevate eestimaalastega. Aina rohkem vajavad meie ettevõtjad kõrgelt kvalifitseeritud lisatööjõudu välismaalt. Kui otsus Eestisse kolida on tehtud, võtab selle korraldamine ilmselt oma aja. Sama aja jooksul võiks iga tulevane eestimaalane saada hästi disainitud keeleõppeäpi kaudu võimaluse omandada esmase eesti keele oskuse, et tööle jõudes juba veidigi aru saada, mida kolleegid kohvinurgas lobisevad.

Miks mitte teha eesti keele õppimine ajapikku miljonite inimeste jaoks mõnusat sõltuvust tekitavaks põnevaks mänguks?

Tasuta võimalus igaühele, kes tahab

Eesti keele õppe võimalust pakuvad keeleõppeäpid seni ebaühtlaselt ja ebatäielikult, sest seni vaid miljoni kõnelejaga keele õpetamiseks piisavat turgu iseenesest ei teki. See toobki meid teise punktini: eesti keele õpetamiseks ette nähtud riigieelarve raha saaks tehnoloogia toel kasutada märksa nutikamalt, pannes keeleõppe pakkujad omavahel konkureerima.

Eesti keele kursuste pakkumine osalejate jaoks tasuta on kahtlemata õige põhimõte. See on ju Eesti Vabariigi ning eesti kultuuri huvides, et igaüks, kes tahab, saaks võimaluse eesti keelt õppida. Samas elame ajal, mil nutilahendused lubavad paljutki varasemast paremini organiseerida. Nii nagu takso tellimist, maksude maksmist või ka valimistel osalemist on tehnoloogia oluliselt muutnud, ei pea ka eesti keele õpet korraldama tingimata ainult traditsioonilise, kontaktõppe tundide kaudu mõõdetavate keelekursuste riigihanke vormis. Kontakttunde toetav kaasaegne, läbimõeldud ja haarav digitaalne õpe võiks saada iga keelekursuse tõsiseltvõetavaks osaks.

Tehnoloogilisi takistusi pole, et muuta riiklikult eesti keele õpetamise ostmine tulemuspõhiseks – keeleõppe pakkuja ehk keelekool saab raha siis, kui õppija on riikliku eesti keele eksami läbinud. Eestis on kõigil digitaalne identiteet, mis avab selliseks lähenemiseks väga häid võimalusi. Keeleõppe rahastamine saaks käia ühe võimalusena näiteks nii, et keeleõppija registreerib end meelepärase keelekooli õppijana (seda saab teha üheainsa digiallkirjaga) ning kui keeleeksam tehtud, saab keelekool raha.

Süsteem peab olema muidugi nüansirohkem (kes kvalifitseerub keelekooliks, kes õppijaks jne), aga tänased tehnoloogilised võimalused lubavad sellise uutmoodi võistlusliku lahenduse luua. Konkurentsi fookus suunatakse kvaliteedi ja tulemuslikkuse tõstmisele. Sama hulka maksumaksja raha saaks niimoodi ilmselt kasutada efektiivsemalt – samade eurode eest saaksime rohkem eesti keele oskajaid.

Sellistes tingimustes tekiks keelekoolidel huvi ning surve õpetada aina tõhusamalt ja haaravamalt, et õppijad just neid valiks, keele hästi selgeks saaks ja keeleeksami positiivselt sooritaks. Keelekoolid hakkaksid ilmselt ka ise aina uusi õppijaid otsima – turumajanduse loogika pandaks tööle selle heaks, et eesti keele oskajaid tuleks aina juurde.

Eestikeelne digimaailm nii Narvasse kui New Yorki

Üks eesti keele õppimise murekoht on olnud, et nii mõneski Eesti piirkonnas (rääkimata välismaast) puudub eestikeelne keskkond, kus keelt praktiseerida ja alal hoida. Eesti keel saab korra küll selgeks, aga hääbub siis taas.

Kui kusagil ei ela eriti palju eesti keelt emakeelena rääkijaid, siis neid seal lihtsalt ei ela. Küll aga pole füüsiline ruum enam ammu ainuke, kus iga päev viibime. Samavõrd ja mida aeg edasi, seda rohkem on meie igapäevaseks keskkonnaks virtuaalne maailm. Siin on juba täna olemasoleva, sealhulgas ka Eestis väljaarendatud keeletehnoloogia abil võimalik eestikeelse keskkonna osakaalu oluliselt suurendada.

Uus tehnoloogia lubab meil kasvatada eestikeelset veebiruumi sadu kordi mahukamaks ning rikkalikumaks, et kõigil, kes eesti keelt vähegi oskavad, oleks huvitav, kasulik ja tore seal viibida – ning sellega oma (värsket) eesti keele oskust elavana hoida. Samavõrd saaksid sellest võita nii uued eesti keele kandjad Narvas kui ka näiteks teise või rohkemagi põlve väliseestlased New Yorkis.

Näiteks ei ole enam mingit tehnoloogilist takistust, et automaatselt tõlkida filme, sarju või muud sisu inglise või ka vene keelest heasse eesti keelde. Tõlge võib olla subtiitrite kujul või ka inimhäälest eristamatu dubleeringuna. Eestikeelsed subtiitrid õppija emakeelsel sisul aitavad kaasa keeleõppele ning hoiavad keeleoskust aktiivsena. See annab võimaluse tarbida ka tipptasemel muukeelset meelelahutust heas eesti keeles.

Eesti keele suurte võimaluste aken on avatud

Saame luua digitaalse eesti keele keskkonna, kui ühendame mugava ja põneva kasulikuga. Kõigiks nendeks lahendusteks on meil tehnoloogia olemas – tarvis on otsuseid ja tahtmist seda rakendada.

Keeletehnoloogia areneb nädalate ja kuudega ning aasta pärast on võimaluste palett veelgi rikkalikum. Et näiteks GPT-4 ja teiste tohutut potentsiaali sisaldavate suurte keelemudelite võimalusi eesti keele jaoks maksimaalselt ära kasutada, tuleb neid eesti keele ja kultuuriruumi ning spetsiifilise keeleõppeülesande jaoks kohandada. See on siiski suurusjärkude võrra väiksem vaev ja kulu, kui oleks sarnaste mudelite ise nullist üles ehitamine.

Võimaluste aken on avatud. Eesti keele jaoks on nüüd kõige tähtsam meie ressursse targalt kasutada, et võtta uutest tehnoloogiatest kõik, mis võimalik. Uudsed lahendused tuleks rakendada eesti keele teenistusse igal tasandil alates tõhusamast keeleõppest ja selle paremast organiseerimisest kuni näiteks kogu Netflixi automaatselt eesti keelde tõlkimiseni.

„Mälupank“ on rubriik, kus arutatakse identiteedi ja mälu seisukohast olulisi teemasid, mis on otseselt või kaudselt seotud Eestiga. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 01.05.2023.