Arekeelsete ehk lihtsustatud tekstide loomine ja kasutamine aitab teavet rohkematele inimestele edastada ja nii inimesi ühiskonda kaasata. Teabe ligipääsetavus mängib olulist rolli hariduses ja tööturul osalemisel, samuti digiteenuste kasutamisel, kirjutas EKI keelelise ligipääsetavuse projektijuht Kärt Roomäe “Keeleminutites”.

28. mail oli rahvusvaheline arekeele päev. Päev, mida tähistatakse 2020. aastast, on mõeldud arekeele ehk lihtsa keele alase teadlikkuse tõstmiseks. Inglise keeles tuntakse seda kui easy read ja meie põhjanaabrite soomlaste juures on kasutusel mõiste selkokieli. Eesti kirjakeelde jõudis termin are tänu eesti keeleteadlasele Tiiu Ereltile praktilisest vajadusest: soome spetsialistide koolituse tarbeks Tartu Ülikoolis¹. Arekeele puhul on tegu nii-öelda alternatiivse formaadiga, mis teeb tekstid ligipääsetavamaks neile, kel on mingil põhjusel raskusi tavalisest tekstist arusaamisega. Nende hulka kuuluvad näiteks keeleõppijad, toevajadusega inimesed, aga ka need, kelle lugemisoskus on lihtsalt kehvem. Nii on mõned põhjused püsivamad kui teised ja need sõltuvad mõnevõrra ka inimese vanusest ja harjumustest, näiteks halveneb inimese vananedes tema mälu ja mõni inimene loeb rohkem kui teine. Üldistatult võib öelda, et arekeelest kasu saajate arv ajas pigem suureneb.

Arekeelsete ehk lihtsustatud tekstide loomine ja kasutamine aitab teavet rohkematele inimestele edastada ja nii inimesi ühiskonda kaasata. Teabe ligipääsetavus mängib olulist rolli hariduses ja tööturul osalemisel, samuti digiteenuste kasutamisel. See on hea ka kiireks teabeedastuseks ja täpsete juhiste andmiseks, näiteks tervishoiu ja riigikaitse kontekstis. Ent arekeel ei puuduta vaid tarbetekste nagu igal reedel ilmuvad arekeelsed uudised ERRis: lihtsustatakse ka ilukirjandust, samuti kirjutatakse algupäraselt arekeelseid raamatuid. Arekeele tunnuste hulka kuuluvad muuhulgas lihtsam sõnavara ja grammatika, näiteks proovitakse vältida võõrsõnu ja kantseliitlikke väljendeid, samuti pööratakse suuremat tähelepanu lausete pikkusele, tühja ruumi osakaalule, fondi suurusele ja teksti liigendusele ning piltide kasutamisele. Teisisõnu on tähtis nii sõna kui ka pilt, tekst ise ja selle esitus. Vähemoluline ei ole edasiantav sisu: näiteks peaks arekeelne ilukirjandus olema eakohane ja huvipakkuv. Kui tekst kõnetab, on ka lugemistahe suurem ja eduelamus kergem tulema.

Arekeelega tegeleb põhjalikumalt Eesti Keele Instituudis selle aasta aprillis alguse saanud mitmeaastane projekt “Eesti keele keelelise ligipääsetavuse suurendamine”, mis on suunatud eestikeelsete tekstide arusaadavuse parandamisele digitaalses keskkonnas. Selleks vaatame otsa muuhulgas teistes riikides ja Eestis seni tehtule ning kogume ise eesti keele andmeid juurde. Samuti uurime, mida arvavad tekstide keerukusest keeleõppijad ise ning kaasame ka keeletehnoloogilisi vahendeid ja tehisaru, et tulevikus oleks võimalik tekste lihtsustada vastavalt keeletasemele. Projekti raames teeme koostööd ülikoolide ja muude asutustega ning lähtume teaduspõhisusest, tuues nii kokku varasemad praktilised kogemused ja teaduse seisukohad. Meie eesmärgiks on tegeleda arekeelega Eestis senisest terviklikumalt ja süsteemsemalt. Teema on päevakajaline ja puudutab paljusid ning keelelise ligipääsetavuse järele on selge vajadus ja nõudlus.

¹ https://www.sirp.ee/lihtsast-keelest-rikka-kirjanduseni/

Lugu ilmus 01.06.2026 ERR-i kultuuriportaalis.