Kas keegi poolt miljardit eurot tahab? Uued keeletehnoloogiad saavad Eestile 100 000 maksumaksjat juurde tuua, kirjutas “Mälupanga” loos meie keele- ja kõnetehnoloogia osakonna juhataja Kadri Vare.

Kui Eestis väljaarendatud keeletehnoloogiarakendused laialdaselt kasutusse võtta, saaksid tööturule tulla või kõrgemat palka teenida väga paljud eestimaalased. See annaks olulist leevendust ka riigieelarvele.

Eestis on umbes 650 000 tööl käivat inimest, kellest umbes 130 000 saab palka riigieelarvest. Seega Eesti riiki ja kultuuri peab rahaliselt üleval ainult veidi üle 500 000 maksumaksja.

Aga mis oleks, kui neid oleks 100 000 võrra rohkem? Kui Eestil oleks tervelt viiendiku võrra rohkem raha kõigeks: tervishoiuks, hariduseks, laste ja seeniorite toetamiseks, riigikaitseks, kultuuriks? Kohe jagan mõtet, kuidas see ära teha – ning abiks saab ilmselt esmapilgul ootamatul moel olla Eestis väljaarendatud keeletehnoloogia.

Targa töö ajastu vajab tarku karke

Juba kümmekond aastat on aetud asja, et aidata nõrgema töövõimega eestimaalasi tööturule. Loogika on lihtne: kui inimene ei ole enam abivajaja, vaid majanduslikult iseseisev, võidab sellest nii inimese enesetunne ja -väärikus kui riigi rahakott. Toetuse tahtjast saab riigieelarve täitja.

Tänu muuhulgas ka Eesti teadlaste uutele läbimurretele saab siin olulist toetavat rolli mängida ka keeletehnoloogia. Ehk siis see, kuidas arvutid suudavad ära tunda, vahendada ja ise kuuldavale tuua inimesest eristamatut teksti ning kõnet ja samamoodi toetada tulevikus ka eesti viipekeelt.

Tihti, kui räägitakse erivajadustega inimeste tööturule aitamisest, tulevad jutuks ratastoolid, kunstliigesed ja nõnda edasi. See on tähtis, aga sellest tänapäevases targas majanduses enam ei piisa. Inimesed tuleb aidata mitte lihtsalt liikuma ja mingisugusele tööle, vaid oma potentsiaali maksimaalselt rakendama. Tänapäevane ja iseäranis kõrgema palgaga töö ei ole valdavalt enam füüsiline. Paljusid kõige kõrgemalt tasustatud ameteid saab pidada isegi kodust. Kitsaskohad, mis väga paljusid eestimaalasi targas majanduses osalemast hoiavad, on tihti hoopis teistsugused.

Tänapäevane tippspetsialistitöö seisneb sageli üldistatult öeldes märkide ja tekstide analüüsimises, seoste tuvastamises ja loomises ning arvutile või arvuti kaudu teistele inimestele sisendi andmises. Väärtust loob – ja toob nii inimesele, tema tööandjale kui riigile raha – inimese terav ja kogenud mõistus.

Aga isegi kuni paarisaja tuhande Eesti inimese sellise targa töö tegemise võime on ülekohtuselt pärsitud, sest probleeme on nägemise, kuulmise, lugemise, kirjutamise või sõnade väljahääldamisega. UNESCO hinnangul võib lausa 10% täiskasvanutest olla mingil määral düslektikud. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kannatab üle 5% inimestest kuulmispuude all ning seoses mürarikka keskkonnaga on see osakaal noorte seas suuremgi.

Kus on hallipäised IT-gurud ja uuseesti talendid?

Küsimus pole ka ainult noorema ea erivajadustes. Me kõik jääme vanaks. Samas keegi ei jää tööturult eemale vanaduse kui sellise tõttu. Vanadus pole haigus ega puue. Tihti hakatakse liiga vara suurema väärtuse loomise (ja suurema palga) juurest eemale jääma, sest näiteks nägemine või kuulmine pole enam päris see. Kuigi mõistus on veel terav ja kogemused tööandjale üliväärtuslikud.

Samuti ei tohi alahinnata keelebarjääri, sest eesti keel pole lihtne keel, eriti täiskasvanuna õppimiseks. Digivahendeid mitte või oskamatult kasutav nii-öelda keeleõpe on kahjuks liiga sageli lihtsalt ajaraisk. Ning kui ka õnnestub hädapäraselt selgeks saada lihtsa vestluse eesti keel, jätab ladusa ja nüansirikka keele mittevaldamine meie (uusi) kaasmaalasi liiga sageli tööturul klaasseina taha.

Kõigil neil juhtudel saab aga koosmõjus kõigi teiste abivahenditega hädast välja aidata uus keeletehnoloogia, mida veel viis aastat tagasi polnud sellisel kujul olemaski. Samas täna on see Eestis vabalt kättesaadav. Loomulikult ei saa kõiki erivajadusi täielikult kompenseerida, tehtuga rahulolev pensionipõlv on ühel hetkel elu loomulik osa ja keeleõpe sõltub ennekõike motivatsioonist.

Aga suurusjärgus sajale tuhandele eestimaalasele saaks laiemasse tugisüsteemi hästi integreeritud keeletehnoloogia anda seni puuduva võimaluse tulla tööturule või realiseerida oma potentsiaali täielikumalt, tehes targemat ja ühtlasi kõrgema palgaga tööd.

Eesti keeletehnoloogia 2023: ulmefilm pole enam ulmeline

Näiteks on Eesti teadlased tänaseks välja arendanud digirobotid, mis loevad ekraanilt teksti ja sümboleid inimesega sama täpselt ning hääldavad loetu selges eesti keeles välja. Samuti ka vastupidi, masin suudab tänaseks sisuliselt vigadeta „kuulata“ eestlaste juttu ning kuvada selle tekstina, vajadusel veel ka tõlkida. Viimast kohati, näiteks eesti ja vene keele vahel, paremini kui Google’i tehnoloogia.

Samuti on hüppeliselt arenenud arvutite eestikeelsest inimkõnest arusaamise võime. See avab võimalusi ka neile, kellel on füüsiliselt keeruline klaviatuuri kasutada. Ning mida rohkem eestikeelseid tekste me digiteerime ja avalikult kättesaadavaks teeme, seda paremaks saavad tekstide analüüsi ja koostamist toetavad tööriistad.

Täiesti värske arendus on Eesti Keele Instituudi rakendus Minu Hääl, mis lubab igaühel omaenda kõne (parimate, üksikute soravate) katkete põhjal luua oma hääle digikoopia ning lasta arvutil tekste selles ette lugeda. Kõnevõime raskused ei pea enam takistama ladusat ja enesekindlat oma mõtete esitamist ka (sisulises mõttes) suuliselt, näiteks äriidee esitlemisel või koosolekutel.

Nutikalt kasutatud keeletehnoloogia tooks meile miljardeid

Võimalusi neid ja muid uusi keeletehnoloogiaid kombineerida ning erinevate muude digitööriistadega ühendada on palju. Pingelise riigieelarve olukorras oleks riigil kaval kõik inimeste targale tööle aitamise võimalused ära kasutada. Tööandjate huvi värvata on ilmselge, sest lisaks tööjõupuudusele näitavad ka analüüsifirmade Gartner ja Accenture uuringud, et kes võtab tööle (nutika abivahendiga toetatud) erivajadusega inimesi, sellel kasvab nii käive, kogu töötajaskonna lojaalsus kui üldine tööviljakus.

Kui umbes 100 000 täiendavat eestimaalast tuleks tööturule juurde ja teeniks keskmiselt kasvõi mediaanpalka või saaks teha senisest märksa kõrgema palgaga tööd, siis tähendaks see aastas poolt miljardit eurot täiendavat raha riigieelarvesse. Selle jaoks oleks ühe olulise sammuna vaja, et Eesti teadlaste väljaarendatud keeletehnoloogia võetaks päriselt ja laialdaselt kasutusse.

See vajaks kasvatatavate nii riigi kui inimeste tuludega võrreldes üliväikest raha, aga ennekõike tähelepanu, väärtustamist ja otsuseid. Kas Eestil on südant ja mõistust sellist jahmatavalt suure tootlikkusega tehnoloogiainvesteeringut teha?

“Mälupank“ on rubriik, kus arutatakse identiteedi ja mälu seisukohast olulisi teemasid, mis on otseselt või kaudselt seotud Eestiga. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 15.05.2023.