Kui kurdan sõbrale, et jäin jalgrattast ilma, ei täpsusta ma ilmselt, kas langesin kelmuse, omastamise, röövimise või varguse ohvriks. Ent kui asi võtab ametliku käigu, saavad neist sõnadest terminid, millest igaüks tähendab midagi veidi erinevat. Oskus- ja üldkeele erinevustele heidavad “Keeleminutites” pilgu EKI koordineerija-terminoloog Kairi Janson ja vanemterminoloog Mari Vaus.

Oletame, et olen eelmisel päeval jalgrattaga poes käinud ja koju tulles selle maja ette rattaresti jätnud. Kui tahan uuesti poodi minna, on ratas maja eest kadunud. Õigusterminoloogia järgi on mu ratas sel juhul varastatud – keegi on ära võtnud võõra vallasasja, kuid mina selles olukorras vargaga kokku ei puutunud.

Röövimisega ei olnud tegu seetõttu, et asjasse ei olnud segatud vägivalda. Röövimiseks võib pidada näiteks olukorda, kui räägin tänaval kõndides telefoniga ja vastutulija rebib mul selle käest nii, et murrab mu sõrmeluu. Suurim võimalik karistus röövimise eest on üle kolme korra suurem kui näiteks varguse eest. Raskendavate asjaolude lisandumisel võib maksimaalne karistus olla kuni viis korda suurem – näiteks kui teo objekt on kultuuri- või ajalooväärtusega ese või selle käigus on tekitatud raske tervisekahjustus.

Omastamine on aga seotud usaldusega. Oletame, et laenan naabrile redelit, uskudes, et ta toob selle pärast katuse parandamist tagasi. Ent mööduvad nädalad ja naaber ei tagasta redelit ka küsimise peale: ta on selle endale võtnud. Niisiis on naaber minu redeli omastanud ja võin ta selle eest politseisse üles anda.

Väärib mainimist, et nüüd, kui asju müüakse internetis, on oht langeda ka kelmuse ohvriks. Näiteks kasutatakse skeemi, et müügis olev telefon saadakse kätte, aga raha selle eest ei tasutagi. Kelmuse puhul tekitatakse isikule varalist kahju ja saadakse ise varalist kasu nii, et tegelikest asjaoludest luuakse teisele poolele teadlikult vale ettekujutus.

Mõnikord võivad asjad paraku veelgi tõsisemalt lõppeda ja päädida inimese surmaga. Kui igapäevakeeles ei pruugi me tapmisel ja mõrval vahet teha, siis karistuse määramiseks on see eristus oluline. Tapmine on inimeselt tahtlikult elu võtmine. Inimene võidakse tappa näiteks sõnavahetusele järgnenud rüseluse käigus. Mõrvaks liigitatakse tapmine siis, kui asjaolud on veelgi raskemad – näiteks tapetakse inimene röövimise käigus, teda piinatakse või langeb ohvriks korraga rohkem kui üks isik. Ühesõnaga: iga mõrv on tapmine, kuid iga tapmine ei ole mõrv.

Kui tapmise ja mõrva korral on elu võetud tahtlikult, siis alati ei saa väita, et teise inimese surma on põhjustanud süüdistatava otsene soov teda tappa. Näiteks tunneb karistusseadustik olukordi, kus surm on põhjustatud ettevaatamatusest või saabunud selle tagajärjel, et inimesele on tekitatud raske tervisekahjustus.

Pärast inimese surma tuleb paratamatult tegeleda pärandusega. Päranduse all mõistame vara, mis isiku surma korral tema pärijatele siirdub. Sõna “pärandus” aga esinebki ainult üldkeeles. Õiguskeeles on “päranduse” vaste “pärand”, millega üldkeeles viitame pigem eelkäijate vaimuvarale. Näiteks võime rääkida kuulsa keelemehe Johannes Aaviku pärandist – tema ideedest keeleuuendajana või sõnadest, millega ta eesti keelt rikastas. Üks tema leiutatud sõnadest, muide, on ka “mõrv” (saksa Mord‘i eeskujul).

Kuid tähenduserinevused ei peitu vaid üld- ja õiguskeele vahel. Surmateema loomulik jätk on matus, mille all üldkeeles peame silmas tseremooniat, lahkunu ärasaatmist. Ent arheoloogide maailmas on “matusel” teinegi tähendus: sellega tähistatakse ka maetut ennast koos esemete ehk panustega. Näiteks “paarismatuse” all mõeldakse olenevalt kontekstist kas kahe inimese ärasaatmise tseremooniat või olukorda, kus kaks surnut on maetud koos.

Selle kõige taustal tasub siiski arvestada, et erialakeelega kaasnev täpsus on oluline eeskätt valdkonnaga tegelevatele inimestele. Igapäevaelus võime ikka rääkida “pärandusest”, mitte “pärandist”. Niisamuti ei ole hullu, kui me ei kirjelda argivestluses kurikaela tegevust terminitega “kelmus” või “omastamine”: peaasi, et vestluspartner meist aru saab.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 16.10.2023.