Hiljuti sai eesti keel rikkamaks kahe doktori võrra. Kodanike haavu nad küll ravima ei hakka, kuid kindlasti on nad paiganud nii mõnegi lünga meie keeleteadmistes: tänu nende uurimistööle teame nüüd seda, kuidas miski elutu saab olla kes ja miks me vestluses naerame. Värsketest doktoritest kirjutas “Keeleminutites” EKI taskuhäälingu toimetaja Kairi Janson.

Eesti keeles viitame elusatele olenditele tavaliselt sõnaga kes ja elututele sõnaga mis. Ilmselt ei vastaks me võõralt numbrilt saabuvale kõnele sõnadega “Halloo, millega* ma räägin?”. Murretes kasutatakse neid asesõnu aga nii mõnigi kord vastupidiselt. EKI leksikograaf-nooremteadur Hanna Pook, kes sai Tartu Ülikoolist doktorikraadi augustis, keskenduski väitekirjas sellele, kuidas asesõnad kes, mis ja keegi eesti murretes varieeruvad.

Näiteks leidis Pook, et läänemurdes võivad ämmal olla rohud, kellega ta kopse ravib (“Minu ämmal ollid seoksed rohud, kellega tema parandas oma kopsu”). Inimene ise aga võib näiteks saarte murdes olla selline, mis tahab tantsida (“Ma oli söukse inimene mis tahtsi tantsida”). Väitekirjas uuris Pook ka varieerumise võimalikke põhjuseid, nagu lausetüüp ja asesõna koht lauses.

Oletame aga, et vastame tõepoolest telefonile lausega “Halloo, millega* ma räägin?”. Teisel pool toru olevale inimesele võiks selline tervitus kõlada üsna naljakalt, olgu see meie eesmärk või mitte. Ent teine värske keeledoktor, Tartu Ülikooli nooremteadur Andra Annuka-Loik teab, et huumor on vaid üks põhjus, miks me vestluses naerame. Sageli naerame või räägime naerva häälega hoopis seetõttu, et olukord on ebamugav, näiteks rahateemade korral. Samas tuleb naer peale ka piinlikkustundest. See võib juhtuda näiteks klienditeenindaja ja kliendi vahelises vestluses, kui teenindaja ei oska kliendile vajalikku infot anda. Niisiis püüab kõneleja naeruga olukorda pehmendada.

Annuka-Loik, kellest sai doktor septembris, uuris naeru ja naervat häält nii argi- kui ka ametivestlustes. Ta leidis muuhulgas, et argiolukorras naeravad inimesed pikemalt kui ametivestlustes. Naeruga kaasnevad kehaliigutused – näiteks õlgade liikumine – on samuti suurema amplituudiga argivestlustes. Võib eeldada, et tunneme end argiolukorras lihtsalt vähem kammitsetuna ega kontrolli end nii palju kui ametlikus situatsioonis.

Kui tulla lõpuks tagasi pealkirja juurde, on selge, et ei ole ühtainsat õiget retsepti, kuidas keeledoktoriks saada – ka värskete doktorite uurimishuvid ja -teemad puudutavad keele väga erinevaid tahke. Keel on kui organism ja ideaalolukorras ongi selle igale rakukesele pühendunud vähemalt üks doktorikraadiga teadlane. Sellest, kuidas oma “rakuke” üles leida ja doktorantuuris hakkama saada, rääkisid värsked eesti keeleteaduse doktorid lähemalt EKI taskuhäälingu “Keelehääling” viimatises osas. 

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 09.10.2023.