Seekordsetes “Keeleminutites” selgitab EKI koordineerija-terminoloog Kairi Janson, mida kujutavad endast retronüümid.

Kui ameeriklased George Beauchamp ja Adolph Rickenbacker leiutasid 1931. aastal elektrikitarri, aitasid nad ühtlasi kaasa sellele, et tekkida saaks üks 20. sajandi kõige pöördelisem žanr: rokkmuusika. Ent nende läbimurre tegi korrektuure ka keeles, luues ühe tuntud retronüümi.

Kuigi kitarri akustiline versioon oli kasutusel olnud tükk aega enne elektrikitarri, polnud seda varem nimetatud just akustiliseks kitarriks. Nüüd aga oli talle tekkinud “konkurent” ja kaht oli vaja omavahel eristada. Nii sai ajapikku kitarrist üldine ülemmõiste ning varem ainus kitarr sai endale täiendi akustiline. Seega saab akustilist kitarri nimetada retronüümiks.

Retronüümid ongi sõnad või väljendid, mis on kasutusele võetud eesmärgiga tähistada algupärast või varasemat asja, nähtust või tegevust. Retronüümis saab algne asi endale täiendi, mis varem on olnud ebavajalik: kui akustiline kitarr oli ainus, ei olnud vaja tema akustilisust rõhutada, sest polnud tekkinud ka akustilise ja elektrilise vastandust.

Üks suurim retronüümiallikas on ajaloosündmused. Nii kannab esimene maailmasõda sellist nime üksnes nende jaoks, kes teavad ka teisest. 1920. aastatel oleks olnud veidralt kurjakuulutav nimetada äsja lõppenud sõda esimeseks omasuguste seas. Toona kutsuti esimest maailmasõda lihtsalt maailmasõjaks või ilmasõjaks. Kui algas teine sõda, mis oli mastaabilt suuremgi, sai endisest maailmasõjast esimene maailmasõda. Niisamuti on retronüümid näiteks esimene Eesti aeg või esimese vabariigi aeg, kuigi nende asemel oleks täpsem viidata hoopis okupatsioonieelsele Eestile.

Tehnikaajastul on retronüüme ohtralt, kuna leiutiste kõrvale tekib üha edasiarenenumaid variante. Retronüüm on näiteks kineskoopteler, mis enne lameekraaniga telerite leiutamist oli mõistagi lihtsalt teler. Samuti on retronüüm lauatelefon: enne mobiiltelefoni leiutamist oli iga tavaline telefon lauatelefon, niisamuti nagu enne sülearvuteid oli enamik tavaarvuteid lauaarvutid.

Kinos käidi eelmise sajandi alul vaatamas filme (ka kinopilti või liikuvaid pilte), mitte tummfilme, olgugi et need olid ilma helita. Maailma esimene laia levikuga helifilm tuli välja 1927. aastal, aastakümneid pärast Eesti esimesi kinoseansse. Eestis linastus esimene helifilm “Laulev narr” 1929. aastal, kui praeguse Südalinna teatri hoones paiknenud kino Gloria Palace oli hankinud vajaliku helitehnika. Enne seda tähistaski film seega üksnes tummfilmi.

Üheks lähimineviku retronüümiks võib pidada lähiõpet. Termin sai laiema kõlapinna COVID-19 pandeemia aegu, kui muutus oluliseks vastandus selle vahel, kas õpitakse samas füüsilises klassiruumis või kohtutakse virtuaalselt. Varem oli õppetöö koos ühes ja samas klassiruumis olnud standard, mistõttu räägiti lähiõppe asemel tihti lihtsalt õppest ilma täpsustuseta.

Retronüümid on hea näide sellest, kuidas keel ühes maailmaga muutub. Kes teab, millistest praegu tavalistest väljenditest arenevad 50 või 100 aasta pärast välja retronüümid, nagu näiteks juhiga auto või füüsiline arvuti.

Lugu ilmus 19.10.2026 ERR-i kultuuriportaalis.