Taasiseseisvunud Eestis reguleerib isikunimede andmist ja kasutamist eraldi seadus, mis jõustus 2005. aastal. Selle algne nimetus isikunimeseadus muutus Riigikogus vastuvõtmise käigus nimeseaduseks, sest leiti, et nimed tähendavadki eeskätt isikunimesid. Et meil on olemas ka kohanimeseadus (1997), siis oleks algne nimetus olnud ühemõttelisem. Nimeseadusega sätestati meie ees- ja perekonnanimede ametliku kasutamise alused: millistele nõuetele peavad nimed vastama, millise nime võib panna lapsele ja kuidas talitada nimevalikul abiellumise korral. 

Nüüd on valitsus esitanud Riigikogule uue eelnõu, mis kannab taas isikunimeseaduse nimetust. Loodetavasti jääb see nii ka vastuvõtmisel. Eelnõu sisu kattub suuresti kehtiva seadusega, kuid mõned uuendused on siiski tulekul. 

Kõigepealt nimemuutmise piirangud kriminaalasjas süüdimõistetute puhul – need on mingil kujul kehtinud ka seni, eeskätt juhul, kui inimene soovib võtta endale vabalt valitud uue nime. Eelnõu järgi laienevad piirangud ka esivanema perekonnanime võtmisele ja abiellumisel abikaasa perekonnanime võtmisele. Piirangud kehtivad üldjuhul kuni karistusandmete kustutamiseni karistusregistrist, kuid mõne eriti raske kuriteo puhul ka pärast seda ehk eluaeg.  

Teise uuendusena tõstatab uus seaduseelnõu nimekaimude teema – kuidas saab piirata täiesti kokkulangevate isikunimede teket. Nähakse ette, et näiteks kui isik soovib endale valida täiesti uue eesnime, siis selleks ei saa olla selline nimi, mis koos perekonnanimega on Eestis kellelgi juba kasutusel. Sama põhimõte kehtib vabalt valitud uue perekonnanime võtmisel. See piirang ei puuduta perekondliku seose alusel saadavat nime, näiteks esivanema perekonnanime. 

Kui isik soovib endale valida täiesti uue perekonnanime, siis kehtivas seaduses on see praegu piiratud haruldasemate nimede (kuni 20 kandjat) ja laialt levinud nimede (vähemalt 500 kandjat) puhul. Uue seaduseelnõu varasemas versioonis kavandati nende piirangute asemel üldpõhimõtet, et vabalt valitud uueks perekonnanimeks ei saa võtta nime, mida rahvastikuregistri andmetel kannab mõni elav inimene. See tähendaks, et kui keegi soovib võtta mis tahes Eestis elava suguvõsa nime, siis see on välistatud. Olgu igaks juhuks rõhutatud, et siin ei peeta silmas olukordi, kus inimene muudab oma nime abiellumisel või soovib võtta oma esivanema nime.  

See tõstatab põhimõttelise küsimuse: kas perekonnanimi viitab eeskätt suguvõsale või on lihtsalt üks isikuid eristav nimeelement? Eesti perekonnanimede uurijatena võime tõdeda, et eestlastel on üsna unikaalne perekonnanimistu, mis on jälgitav algusest peale. Maailmas on vähe rahvaid, kelle perekonnanimede kohta leidub nii palju teavet, kuni selleni välja, et teatakse konkreetset talu, kus nimi pandi. Seda pilti muutis mõnevõrra nimede eestistamine 1930. aastatel, kuid et see on hästi dokumenteeritud, ei muutunud nimede järjepidevus oluliselt halvemini jälgitavaks. Inimesed, kelle perekonnanime soovitakse võtta, võivad suhtuda sellesse ükskõikselt, kuid küllalt paljud tunnevad, et see riivab nende huve või õigusi. Kõnekas on asjaolu, et kui 1930. aastatel propageeriti nimede eestistamist, anti inimestele võimalus kanda oma perekonnanimi kaitseregistrisse, mis takistas teistel selle võtmist. Seda võimalust kasutas üle neljasaja perekonna.  

Praegu Riigikogu menetluses olevast eelnõust on põhimõte, et uueks perekonnanimeks ei saa valida juba olemasolevat nime, välja jäetud. Meie arvates tuleks kaaluda selle sätte taastamist. Miks on see vajalik?  

Oluline on säilitada perekonnanimede üks peamisi ülesandeid: näidata põlvkondadeülest järjepidevust. Mõistagi muudetakse nime abiellumisel ning inimesel võib olla muidki elulisi põhjusi nime muutmiseks, aga vabalt valitud nime puhul järjepidevus ähmastub.  

Eesti perekonnanimedele on omaseks peetud ka nimevara rikkust. Keskmiselt on meil ühe perekonnanime kohta üheksa nimekandjat, mis on märksa vähem kui enamikus teistes riikides. Kui inimene võtab endale seni kasutamata perekonnanime, rikastab see meie nimevara veelgi.  

Vabalt valitud perekonnanimede võtmisel on sarnaseid põhimõtteid rakendatud ka Põhjamaades. Näiteks ei saa Soomes võtta uueks vabalt valitud perekonnanimeks ühtki nime, mida keegi juba kannab. Rootsis ja Taanis saab olemasolevatest nimedest võtta uueks perekonnanimeks vaid niisuguse, millel on üle 2000 kandja. Sellega soovitakse kaitsta suguvõsade identiteeti ja perekondade ajalugu, takistada perekonnanimevara vaesestumist ning hõlbustada inimeste identifitseerimist.  

Nii saaks tasakaalustada inimese õigust valida endale perekonnanimi ja vajadust kaitsta teiste inimeste õigust oma nimele ning toetada ühtlasi Eesti perekonnanimede pikaajalist traditsiooni ja põhimõtteid.