Nii mõnigi lugeja on ilmselt oma elu jooksul vahetevahel vastanud küsimusele, mis keeli ta oskab, ning pidanud endamisi aru, kuidas oma keeleoskust määratleda. Kui olen mõnd võõrkeelt koolis seitse aastat õppinud, aga eriti hästi ei räägi, kas siis julgen väita, et oskan seda keelt? Või oleks kindlam täpsustada, et oskan ainult natuke, oskan ainult passiivselt või kuidagi veel?

Olid ajad, kui keele oskamise all peeti eeskätt silmas keele vaba valdamist. Nüüdseks on juba paarkümmend aastat olnud keeleoskustaseme määratlemisel võimalik toetuda “Euroopa keeleõppe raamdokumendi” A1–C2-tasemete kirjeldustele ning lugeja võib seega julgesti väita, et oskab näiteks prantsuse keelt tasemel A2 (algaja keelekasutaja), saksa keelt tasemel B1 (iseseisev keelekasutaja) ja inglise keelt tasemel C1 (vilunud keelekasutaja).

Aga eesti keel? Eesti keele kui teise keele riiklikke tasemeeksameid saab teha tasemetel A2–C1, seega kõrgeim testiga mõõdetav tase on C1. Mis siis iseloomustab C1-tasemel eesti keele oskaja keelekasutust, võrreldes madalamate tasemetega? Tasemelt tasemele liikudes võtab õppija kaasa kogu eelnevalt omandatud keelepagasi, mis teekonna jooksul järjest laieneb. Kui keeleõppeteekonna esimestel etappidel piisab õppijal väljendusvahenditest, et rääkida iseendast ja oma huvivaldkonnast, siis C1-tasemel eesti keele oskaja keelepagas võimaldab tal suhelda ka abstraktsetel ja enda jaoks võõrastel teemadel.

Taseme kasvades õpitakse sama mõtet edasi andma järjest mitmekesisemalt, näiteks A1- ja A2-tasemel eesti keele õppija suudab arusaamisraskuste puhul öelda, et ta ei saa aru, B1-tasemel õppija oskab lisada, et ta ei mõista, ning B2-C1-tasemel kõneleja võib sama mõtet väljendada ka sõnadega, et ta ei taipa, ei jaga või isegi ei saa sotti. Just kujundliku keele mõistmine ja kasutamine on üks C1-taset madalamatest tasemetest eristavaid jooni.

Mis grammatikasse puutub, siis tasemelt tasemele liikudes lisandub nii grammatilisi vorme kui ka oskusi kasutada juba tuttavaid vorme uutes funktsioonides. Näiteks suudab juba A1-tasemel õppija kasutada ainsuse seestütlevat käänet lähtekoha väljendamiseks (tulen koolist), kuid teekonnal A2-st C1-tasemeni lisanduvad järk-järgult selle käände muud kasutusfunktsioonid, nt kõnealune objekt (räägin filmist), aeg (esmaspäevast reedeni, eilsest alates), materjal (riidest kott), võrdlemine (minust vanem), põhjus (külmast kange) jm. Siiski võib C1-tasemel eesti keele oskaja keelekasutus ikkagi haritud emakeelekõneleja omast mõneti erineda, näiteks võib eristajaks olla sõnajärg, omastava ja osastava käände kasutamine või naabersõna valik.

Milliseid abivahendeid on olemas, mis aitaksid eesti keele õppijat teekonnal C1-taseme poole?  Veebisõnastikeks sobivad alates B2-tasemest EKI mitmekeelne sõnastikuportaal Sõnaveeb ja “Sihitisesõnastik“, madalamatel tasemetel aga Keeleõppija Sõnaveeb ja EKI piltsõnastik.  Abiks on ka EKI “Õpetaja tööriistad“, kus on koos eri ressursid: põhjalik õppevara loend, eri tasemete sõnavaraloendid, tasemepõhised grammatikapädevuse kirjeldused, kasutusolukordade kirjeldused ja õppeteksti tasemekohasuse hindaja.

Keeleõppija teekond  on kindlasti pikk, kuid tuleb ükskord minema hakata ja rajal püsida.

Autorid Raili Pool (TÜ eesti keele võõrkeelena lektor, EKI vanemleksikograaf) ja Jelena Kallas (EKI vanemteadur-projektijuht)

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 26.02.2024.