Hommikul, kui ärkame, peseme puhtaks hambad, söögile järgneb nõudepesu ja kord nädalas peab ilmselt ka pesu pesema. Argitegevuste taustal pestakse raha, aga ka infot. Sellest, kuidas millegi puhtaks pesemise metafoor infovaldkonnas rakendust leiab, kirjutavad EKI koordineerija-terminoloog Kairi Janson ja vanemterminoloog Mari Vaus.

Allikapesu tähendab lihtsalt öeldes protsessi, mille käigus desinfo – teadlikult loodud ebatõene või eksitav info – jõuab usaldusväärse meediaväljaande veergudele. Allikapesu on võrreldav laialt leviva kuulujutuga: inimesed teavad ja levitavad mõnda kõlakat, aga keegi ei tea, kust see alguse sai.

Süsteemse allikapesu korral luuakse näiteks pealtnäha sõltumatuid väljaandeid, kus avaldatakse ka pealtnäha „tavalisi“ uudiseid. Kui infokild liigub ühest väljaandest teise ja jõuab lõpuks usaldusväärsesse allikasse, siis ongi pesutsükkel lõppenud. Nii muutub näiliselt vettpidavaks ka info ise: eeldatakse ju, et „väärikas“ väljaanne avaldab tõest infot.

Ühte näidet, mille avaldamisahel on küll üsna lühike, on lehelt EUvsDisinfo refereerinud desinfoga võitlev Propastop. Nimelt avastasid EUvsDisinfo ajakirjanikud mitu prantsuskeelset libaväljaannet, mis kajastavad Kremli-meelseid sõnumeid. Selgus, et vähemalt üks neist allikatest avaldab muu hulgas tõlkeid Vene meedias ilmunud artiklitest. Tõlgetest korjab jutupunktid taas üles Vene meedia, kuid kajastab neid siis juba Prantsuse ja üldisemalt Lääne seisukohtadena. Seega jõuavad Kremli seisukohad lihtsalt Kremli-meelsesse meediasse tagasi, aga algallikas on tõlgete abil „puhtaks pestud“. Kuigi ei saa väita, et väljaanded, millesse need seisukohad jõuavad, on usaldusväärsed ja neutraalsed, on nende levik ja mõju siiski suur.

Suurt levikut ja mõju võib samuti allikapesu eesmärkideks pidada. Siin sulab allikapesu kokku infopesuga – selle eesmärk on levitada kindlaid huvirühmi teenivat ja ebaselgest allikast pärit teavet võimalikult laia auditooriumi seas. Nii soovitakse mõjutada avalikku arvamust. Tegelikult ongi keeruline info- ja allikapesu vahele selget joont tõmmata. Kuigi eesti keeles on kasutatud mõlemaid sõnu, on terminina kasutusel pigem „allikapesu“. See väljendab selgemalt, et kuskil on algallikas, kelle huvides on info enda sugemetest puhtaks küürida.

Avaliku arvamuse mõjutamiseks võidakse kasutada ka rohujuurepesu. See on võte, millega etendatakse näiliselt spontaanset kodanikuaktiivsust. Üks viis on tekitada kunstlikult huvirühm või seltskond aktiviste, kes võtab ühiselt ja häälekalt sõna mõne algatuse poolt või vastu. Rohujuuretasandi liikumised mõjuvad võimsalt, kuna tunduvad peegeldavat rahvamasside arvamust ja tahet.

Rohujuurepesu kasutavad näiteks suurkorporatsioonid – nad võivad rahastada selliste ühingute loomist, kes neid mõjutavate poliitotsuste eel nende kasuks sõna võtaks. Ent kasutatakse ka lihtsamaid skeeme. Kui kiirtoidukett McDonald’s tõi Jaapanis välja QuarterPounderi burgeri, maksis ta töötajatele raha, et nad restorani ukse taha järjekorra moodustaksid ja jätaksid nii mulje rahva suurest huvist uue burgeri vastu. See omakorda tekitas uudishimu neis inimestes, kes salakokkuleppega kursis polnud, ja ärgitas neidki „sensatsioonilist“ burgerit proovima.

Ja ega sellest kõigest jää kaugele ka ajupesu – Korea sõja ajal USAs käibele tulnud keelend on omakorda tõlkelaen hiina keelest ja viitab inimese mõjutamisele vaimse või füüsilise surve avaldamise, järjepideva veenmise või reklaami teel.

Seega võib „mulli ajada“ küllaltki süsteemselt ning Sõnaveebis tasub survepesu, harjapesu ja soodapesu kõrval märgata ka teisi „pesutermineid“.

Lugu ilmus ERRi kultuuriportaalis 08.04.2024.