Miks ei ole kujult lähedasi erineva tähendusega sõnu autoritaarne ja autoriteetne eesti keeles traditsiooniliselt peetud paronüümideks? Ning kas paronüümidel peavad alati olema erinevad tähendused, mistõttu aetakse neid tihti segamini? Sellest, mis ilmnes eesti ja saksa paronüümi-käsitluse kõrvutamisest, kirjutab EKI teadur-keelekorraldaja Lydia Risberg.

Eesti keeleteaduses on paronüümid defineeritud kui kuju ja häälduse poolest lähedased, tihti sama tüvega sõnad, millel on erinevad või pisut erinevad tähendused. Tüüpilisteks näideteks tuuakse järele ja järgi, õieti ja õigesti jms sõnad, mis on keelekasutuses tegelikult alati käibinud mõnes tähenduses sünonüümselt (vt ka EKI ühendsõnastikust). Paronüüme lähemalt analüüsides ongi selgunud, et nende uurimisega on nii Eesti kui ka Euroopa keeleteaduses tegeletud üpris vähe, pigem on selliste sõnade tähenduste erinevusi lihtsalt õpetatud, keelekasutust uurimata või arvestamata.

Uurimislünga täitmisel on üheks erandiks saksa keeleteadlane Petra Storjohann, kes on koostanud ka saksa paronüümisõnastiku “Paronyme – Dynamisch im Kontrast”. Selgub, et eesti ja saksa paronüümimääratluses on oluline vahe – nimelt see, et eesti definitsioonis keskendutakse sõnatähenduste erinevusele, aga saksa omas sarnasusele. Nimelt peetakse saksa keeles paronüümideks kujult ja häälduse poolest sarnaseid sõnu, millel võivad olla ka samad või sarnased tähendused – paronüümid ei ole defineeritud kui üksnes eritähenduslikud sõnad, ehkki neil võib olla ka kattumatuid tähendusi. Näiteks sisaldab saksa paronüümisõnastik sõnu anarchisch ‘anarhiline’ ja anarchistisch ‘anarhistlik’, millel on kasutuses kaks sünonüümset ja üks kattumatu tähendus (vt paronüümisõnastikust).

Saksa sõnadel autoritär ‘autoritaarne’ ja autoritativ ‘autoriteetne’ kattuvaid tähendusi ei ole. Saksamaal Storjohanni juures praktikal olles analüüsisin nende eestikeelseid vasteid autoritaarne ja autoriteetne, et saaksime katsetada saksa paronüümisõnastikku kakskeelse artikli loomist. Eesti keele ühendkorpust uurides oli näha, et kujult lähedasi sõnu autoritaarne ja autoriteetne kasutatakse eri tähenduses nii väga erinevates kui ka sarnastes kontekstides.

Mis juhtub, kui asendada lauses “Eilegi leidus ühismeedias päris autoriteetseid eksperte (mitte segi ajada end kümne minutiga eksperdiks guugeldanutega)” sõna autoriteetseid sõnaga autoritaarseid? Lause ei oleks enam loogiline. Ning kui lauses “Valmisolek, või isegi igatsus autoritaarse korra järele on silma torganud isegi ajalõikudel, mida oleme harjunud pidama demokratiseerumise algeteks” vahetada sõna autoritaarne sõna autoriteetne vastu, siis muutuks lause mõte ja korra olemus. Samuti muutuvad isikule omistatavad omadused, kui asendaksime sõna autoriteetne ära sõna autoritaarne vastu lauses “Usume lihtsalt juttu, mida meile räägib usaldusväärne (tõe-näoline) ja autoriteetne isik, ja loodame parimat”.

Mis siis muutub? Keelekorpusest nende sõnade kollokatsioone uurides järeldasin, et sõna autoritaarne seostub diktaatorlike, totalitaarsete, domineerivate ja jõuliste omadustega, samas kui sõna autoriteetne seostub prestiižsete, usaldusväärsete, ametlike ja mõjukate omadustega. Neil sõnadel puuduvad kattuvad tähendused, kuid nad võivad esineda samas kontekstis, näiteks juhtimis- või kasvatusstiilide kirjeldamisel.

Paronüümidega seostatakse tihti ka “veaohtlikkust” ehk seda, et sõnu aetakse segamini. Leidsin korpusest mõned üksikud juhtumid, kus sõnad autoritaarne ja autoriteetne olid omavahel segamini aetud. Näiteks räägiti käskivast lapsevanemast kui autoriteetsest ja selgitavast-abistavast kui autoritaarsest, ehkki tavaliselt on vastupidi. Korpuseandmete põhjal ei ilmnenud siiski, et keelekasutajad enamasti nende sõnade kasutamisel kõhkleksid.

Kokkuvõttes, rääkides eesti paronüümidest, tuuakse tavaliselt näideteks ühtesid ja samu sõnu, nagu käsitlema ja käsitsema, enne ja ennem, vahel ja vahest, samal ajal kui sõnad nagu autoriteetne ja autoritaarne sellistesse loeteludesse ei ole sattunud. Kasutuse uurimise põhjal võiks selliseid sõnu siiski edaspidi paronüümideks pidada, sest need vastavad eesti senisele paronüümikäsitlusele, olles kujult lähedased erineva tähendusega sõnad, mis esinevad vahel sarnases kontekstis ja mida on kasutuses ka mõned korrad segamini aetud. Samas vajab see, kuidas mõista just eesti paronüüme ja kui laialt neid määratleda, edaspidi veelgi konkreetsemat vaatlemist koos rohkemate keeleandmete süvitsi analüüsimisega – nagu koostati saksa paronüümisõnastik.

Loe lähemalt Lydia Risberg (2024). “Paronüümide kosmos. Eesti ja saksa keelt kõrvutav käsitlus” – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 570−588.

Lugu ilmus ERR-i kultuuriportaalis 17.06.2024.