Eesti Keele Instituut sai Eesti Teaduste Akadeemia asutusena alguse 1947. aastal, mil loodi Keele ja Kirjanduse Instituut. Pärast reorganiseerimist 1993. aastal kannab asutus nime Eesti Keele Instituut.

Instituudi algusaastaid iseloomustasid napp koosseis (10–20 uurijat) ning suurejoonelised eesmärgid ja ülesanded. Alustati ajale iseloomuliku ideoloogilise surve all. Vaatamata sellele suutis Keele ja Kirjanduse Instituudi teadlaskond elus hoida ja edasi arendada 1947. aastal seatud eesmärki – edendada teaduslikku uurimistööd eesti ja teiste soome-ugri keelte, kirjanduse ja folkloori alal.

1993. aastal reorganiseeriti Keele ja Kirjanduse Instituudi kaks kirjandussektorit koos Friedebert Tuglase Majamuuseumiga Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks; rahvaluule liikus Eesti Kirjandusmuuseumisse; keelesektorist moodustatigi keeleasjadele keskendunud Eesti Keele Instituut.

Ajaloost loe lisaks:

• Jüri Viikberg (toim). Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias. Tallinn: Eesti Keele Instituut,1997.
• Eeva Ahven. Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.