Eestikeelsele õppele ülemineku reformiks valmistumisel ja sellest rääkimisel jäi ühiskondlikus debatis ikka ja jälle mulje, et põhirolli kannavad ülemineku õnnestumises õpetajad. Õpetajate pädevuse ja keeleoskuse üle arutlemise kõrval jäid tagaplaanile koolijuhtide, lähedaste ning õpilase enda roll, kirjutab Pille Pipar.

Eesti Keele Instituudi (EKI) Keelesammu programm on alates 2023. aastast pakkunud eesti keele õppe koolitusi üle tuhandele ning keeleõppe ja lõimumisega seotud koolitusi ligi 2000 haridustöötajale. Olenemata jätkuvatest koolitusprogrammidest, vabade kohtade olemasolust, otsepakkumisest ja suhtlemisest leiame end jätkuvalt olukorrast, kus isegi motiveeritud õpetajad ei jõua enam koolitustele. Miks see nii on?

Möödunud aasta lõpus selgus EKI tellimusel ja Norstati tehtud koolijuhtide ja õpetajate uuringust, et kuigi õpetajad võiksid olla igati valmis koolitustel osalema, tekivad motivatsiooni ja aja leidmisel tõkked. Koolitusele minnes on keeruline leida asendajaid nii lasteaedades kui ka üldhariduskoolides, koolituste info ei jõua koolijuhtidelt õpetajateni ja mis peamine, õpetajad on lihtsalt suure töökoormuse all väsinud. See tähendab, et isegi motiveeritud õpetajad ei jaksa leida lisavõimalusi ja aega, et end keeleõppe, metoodika või mõne muu lisaoskuse osas täiendada.

Koolijuht astugu toetaja ja innustaja rolli

Üleminek eestikeelsele õppele ei saa toimuda ega tugineda lihtsalt ja ainult õppekeele muutusele klassiruumis. Ei piisa pelgalt sellest, et ühel päeval räägime vene keele asemel eesti keeles.

Seesugune muutus eeldab õigete keeleõppemeetodite, sh lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika kasutamist. Õpilasedki ei oota tänapäeva koolilt enam lihtsalt töölehtede ja -vihikute täitmist, vaid palju kaasavamat, nendega arvestavamat ja põnevamat õpet.

Kui õpetajad ei leia oma töö- ja vastutuskoormuse all aega enda täiendamiseks, et muuta iseenda tööd kvaliteetsemaks ja efektiivsemaks, siis on selge, et probleemi kese ei ole õpetajates. Arvestades nende õlule pandud suuri ootusi ja muid lisaülesandeid peavad teisedki inimesed selles protsessis suuremat ja olulisemat rolli mängima.

Koolijuhi roll ja toetus õpetajatele on siin määrava tähtsusega. Juhi ülesanne on tagada enesetäiendamise võimalused, näiteks jagada koolitusinfot, utsitada osalema ja leida vajadusel asendajad. Seejärel tuleb luua ruum õpitu jagamiseks ja kooli konteksti mõtestamiseks. Eriti väärtuslik on püsiv koosõppimise aeg, näiteks iga paari kuu järel poolteist tundi, mil õpetajad saavad uusi teadmisi jagada ja siduda need oma koolikultuuriga.

Seega on koolijuhi üks olulisemaid ülesandeid luua motiveeriv töökeskkond oma kooli õpetajate jaoks, et nad saaksid peale õpetamise ka ise töötada keskkonnas, mis soosib eesti keeles õppimist ja töötamist.

Paraku selgub Norstati uuringust aga, et osal õpetajatel puudub orgaanilise eesti keele rääkimise keskkond ehk koolitustel omandatut ei ole võimalik rakendada ja praktiseerida. See näitab omakorda, et mõnedes kollektiivides on töökeel jätkuvalt vene keel.

Muidugi on oluline ka õpilaste motivatsioon. Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktori Hendrik Aguri algatus alustada koolis eesti keele intensiivkursustega ei pruugi kõigile küll meeldida, kuid see on selge ja konkreetne samm loomaks võimalus igale osapoolele anda oma panus.

Õpilasele on loodud võimalus keskenduda ühe olulise oskuse omandamisele, perekonnale antud võimalus protsessi toetada ning viimaks õpetajatele võimalus hiljem oma ainet sobivate meetodite abil edasi õpetada.

Igaüks meist mängib kogu reformi õnnestumises rolli

Oleme asetanud eestikeelsele õppele üleminekus õpetajate õlgadele niivõrd suure vastutuse ja pinge, kuid oleme unustanud ära kooli toetava rolli. Ja see roll ei pea alati olema ainult sõbralik motiveerimine ning õigete meetodite kasutamine, vaid ka päriselt pisut suuremate ja ehk ka harjumatute võimaluste loomine.

Niisamuti on kogu diskussiooni tähelepanu alt välja langenud kogu õppeprotsessi toetav oluline tegur, perekond ja lähedased. Iga õpilase arengus mängivad peale õpetaja ja kooli rolli ka tema vanemad, sõbrad, vanavanemad ja tuttavad. Just nemad saavad keerulises õppimisolukorras olla toeks, motiveerida, aidata ka läbi enda tegevuste lastel ja noortel keelt õppida.

Seega peame me kõik märkama oma rollist lähtuvalt võimalusi, kuidas toetada eesti keele õppimise protsessi. See võib olla väike asi, näiteks kannatlik kuulamine, julgustamine, ühiselt tegutsemine või kasvõi see, et me ei naera aktsendi üle. Väikesed hoiakud loovad toetava keskkonna. Ja just sellises keskkonnas toimub keeleõpe kõige paremini.

Artikkel ilmus 05.03.2026 ERR-i arvamusrubriigis.