Uute õpetamisviiside kinnistamiseks on vaja aega: aega katsetada, eksida, analüüsida, kolleegidega arutada ja uuesti proovida, kirjutas EKI keeleõppe arendamise osakonna uuringute juht Laura Kirss.

Eestikeelsele õppele ülemineku arutelus küsime sageli, kas õpetajad saavad hakkama ja kas õpilased tulevad toime. See on väga oluline, aga märksa harvem tabame end mõttelt, kas riik, omavalitsused või ka koolijuhid kasutavad targalt ära teadmisi, mis on juba olemas. Reformi õnnestumine sõltub lisaks klassiruumis toimuvast ka sellest, kas suudame eri valdkondades loodud teadmised kokku tuua ja hoopis selle põhjal hakata otsuseid tegema.

Värske Eesti inimarengu aruanne osutab valukohale meie poliitikakujundamises: eri asutused tellivad ja teevad hulgaliselt uuringuid, kuid saadud teadmine ei jõua süstemaatiliselt poliitikasse ega praktikasse. Kogutakse andmeid, koostatakse analüüse, aga nende taas- ja ristkasutus jääb tagasihoidlikuks. Sageli ei vaja me probleemide mõistmiseks uut uuringut, vaid oskust olemasolevat teadmist koondada ja sünteesida.

Möödunud aasta lõpus tõi Eesti Keele Instituut Keelesammu programmi toel kokku eri valdkondade teadlased, sh haridus-, keele-, käitumis- ja riigiteaduse ning psühholoogia esindajad, kelle kõigi töö seostub eestikeelsele õppele üleminekuga. See andis võimaluse vaadata reformi mitte üksiku meetme, vaid tervikliku protsessina. Järgnevalt toon välja paar näidet selle kohta, mida me eestikeelsele ülemineku kohta juba teame, kuid mida kokku koondamata ei ole nii selgelt ehk teadvustanud.

Üleminek puudutab rohkemat kui õppekeelt

Teadmine on olemas selle kohta, millistele õpilastele tuleb üleminekus eriliselt tähelepanu pöörata. Õpilaste heaolu on lisaks pere majanduslikule olukorrale positiivselt seotud regulaarse trenniskäimise, heade suhete, kooliga rahulolu, toetavate pere- ja sõprussuhete ning autonoomiaga. Negatiivselt mõjutavad heaolu näiteks kõrgem vanus, eesti keelest erinev kodukeel, kiusamine, liigne digikasutus ja stress. Rohkem on ohustatud tüdrukud.

Kui lisame siia õppekeele vahetuse kui täiendava stressiallika, on selge, et üleminek ei saa olla pelgalt keeleline muudatus. Kui me ei toeta samal ajal õpilaste heaolu, riskime sellega, et reform süvendab olemasolevaid probleeme. Selleks, et üleminek ei jätaks maha senisest rohkem katkiseid lapsi, peab ka sotsiaalsüsteem käima haridusmuudatusega ühte sammu.

Andmeid nende tegurite kohta on meil rohkelt. Eksamite infosüsteem ja koolide rahuloluküsitlused annavad sisuka pildi nii õpilaste õpitulemustest, autonoomiast kui ka heaolust. Lisaks vastavate valdkondade juba tehtud uuringud. Küsimus ei ole info puudumises, vaid selles, kas me kasutame seda ennetavalt – et märgata riske, suunata tuge ja sekkuda õigel ajal.

Käitumine muutub siis, kui keskkond seda toetab

Käitumisteadused lisavad reformi arutelule kainestava mõõtme. Kui soovime, et üleminekukoolides rakendataks lõimitud aine- ja keeleõpet (LAK-õpet) parimate teadmiste kohaselt, ei piisa ainult koolitustest. Võimekuse tõstmise kõrval on vaja muuta keskkonda nii, et soovitud käitumine oleks lihtne ja võimalik.

Õpetaja peab nägema kolleegide eeskujusid ja saama kinnitust, et LAK-õpe on tehtav ka tema töö kontekstis. Ta peab uskuma selle kasulikkusesse ning tundma, et juhtkond peab seda prioriteediks. Samal ajal näitavad andmed, et õpetajate töögraafik ja muud kohustused ei võimalda sageli täiendusõppes osaleda ning osa õpetajaid ei taju tööandja toetust.

Kui koolitus jääb ühekordseks sündmuseks, ei sünni püsivat muutust. Uute õpetamisviiside kinnistamiseks on vaja aega: aega katsetada, eksida, analüüsida, kolleegidega arutada ja uuesti proovida. See tähendab teadlikku juhtimisotsust anda õpetajatele ruumi oma töö ümbermõtestamiseks ning luua koolis selleks ka vajalikud rutiinid.

Eelnev on vaid väike osa sellest teadmisest, mis meil eestikeelsele õppele ülemineku kohta juba olemas on. Küsimus ei ole niivõrd uute uuringute puudumises, vaid meie võimes eri allikatest pärinevat teadmist kokku sünteesida ja selle põhjal otsuseid kujundada. Alles siis, kui oleme veendunud, et olemasolev teadmine on ammendatud, on põhjendatud tellida uusi uuringuid.

Selles valguses oleks asjakohane, et eestikeelsele õppele ülemineku reformi elluviimist toetaks teadlastest koosnev nõuandev kogu. Kogu toel oleks võimalik kiiremini ja tõhusalt juba olemasolevat teadmist kokku koondada ja selle pinnalt poliitika kujundamiseks ning elluviimiseks tarvilikke otsuseid langetada. Senise teadmise kokku koondamine osutab omakorda selgemalt ka valgetele laikudele olemasolevates teadmistes.

Järgmine võimalus kuulata eri keelevaldkondades loodud teadmist on Eesti Rakenduslingvistika konverentsil, mida saab kuulata siin.

Lugu ilmus 20.04.2026 ERR-i kultuuriportaalis.