Vilja Oja

Mõnes kohas soomaastikul leidub seisva veega auke, mille pinda katab pruunikas kõntsakiht. Sellisel alal liikudes, eriti lompidest läbi minnes hakkavad pruunikad tibad riiete külge. Kui seal paljajalu sulistada, söövitab vesi naha katki. Kõntsataoline sete veepinnal ja esemete küljes on sooraud ehk maage. Soorauda või rauarikast vett tähistav nimetus maage ning variandid maake, maak on rahvakeeles levinud Põhja-Eesti idapoolsel alal, mis rannikul ulatub Jõelähtmest Narva jõeni ja lõunapiiriks on Emajõgi. Sama soorauanimetust on tarvitatud ida pool Narva jõge vadja ja isuri keeles. Mullas leiduvast maagest on Eestis juba meie ajaarvamise algusest peale kuni 17. sajandi lõpuni rauda sulatatud. Saadud metallist valmistati eelkõige tööriistu ja relvi.

Maakevesi on enamasti punakaspruun, kuid maakesegust veepinda on kirjeldatud mitmevärvilisena. Näiteks Kodavere: muage vesi nõnnagu kuld ilgab, mõness kõhass sinikäs ja rohekas, sedäviisi eitleb, nigu vikerkaari värvi oli se maage vesi, nigu oleks eli piale kallatud, aga ise oli vesi nigu roostene. Esemete külge kleepunud ja veeaukude juurest korjatud sette värvust on iseloomustatud rohelisena, kollasena, punasena, punakas- ja pruunikashallina, lillana või pruunikasmustana. Maake setet on kasutatud lõnga ja kanga värvimisel maagemustaks ’süsimustaks’ või maakemustaks ’pruunikasmustaks’.

Edasi loe siit. (Postimees, 08.05.2021)