Fred Puss

Eestis oli üldise perekonnanimede paneku ajal aastail 1822–1835 vaja inspiratsiooni ammutada igalt poolt. Mõnel nimepanijal tuli välja mõelda sadu, mõnel isegi tuhatkond perekonnanime. Seetõttu vaadatigi «lakke» ning võeti nimed sealt.

Sõrve poolsaarel Torgu mõisas polnud vaja pikalt kaaluda, et nimedeks võtta merendusega seotud sõnavarast Ahing, Ankur, Kipper, Pära, Tüürman, Võrk jt. Kanepi pastor võttis appi tööriistad: Ader, Kirves, Peitel, Pikksilm, Reha, Saag, Vikat. Rabiveres läksid käiku Mürr, Salmiaak, Salpeeter ja Tolm.

Mõni nimede väljamõtleja võttis appi omaloodud süsteemi. Räpina pastor kasutas vanu sugukonnanimesid ning lisas neile omapäraseid lõppe. Nii tekkisid Kirrotand, Kirrotarb, Kirrotas, Kirrotosk jt. Ahula mõisavalitsus kasutas mõisa saksakeelse nime Affell lõppu ning pani nimedeks Barkvell, Baumvell, Biervell, Burgvell jt. Vihula mõisas võeti aluseks põline lisanimi Uuk ning perekonnanimedeks anti näiteks Uukaadu, Uukareda, Uukjaak, Uukkivi.

Edasi loe siit. (Postimees, 10.12.2020)