Eesti Vabariigi Riigikogu kultuurikomisjon

Eesti Keele Instituudist ja Keeleametist

Pühapäeval, 12. jaanuaril ilmus meedias ERRi uudis Keeleinspektsiooni baasil loodavast Keeleametist. Ehkki uudises öeldi, et Eesti Keele Instituuti (EKI) kavandatava Keele¬ametiga ei ühendata ja EKI jääb tegutsema iseseisva keeleasutusena, andis uudise teksti süvenemine alust arvata vastupidist. Uudises loetleti EKI tegevusvaldkondi, mis väidetavalt „liiguvad keeleametisse”: avalik tasuta keelenõuanne, keelehoole (sealhulgas oskus- ja eurokeelehoole) ja keelekorraldus, selge keele edendamine; kirjakeele normi tagamine; sõnaraamatute valdkonna rakenduslikud ülesanded; terminoloogia valdkonna rakenduslikud ülesanded; elektrooniliste sõnastikusüsteemide arendamine ja haldamine; uute avalike keeleteenuste arendamine; keele-tehnoloogiliste süsteemide arendamine ja haldamine.
See loend tähendab enamikku EKI tegevustest ning puudutaks hinnanguliselt 75% EKI töötajatest. Kõrvale on jäetud ainult haldusosakond ja kitsamad teadusuuringute valdkonnad. Kuna alusuuringute rahastamisega on olukord eriti pingeline, siis valitseb tõsine oht, et ülejäänud 25% EKI töötajaskonnast väheneb paari aastaga veelgi. Selline muudatus hävitaks Eesti Keele Instituudi kui tõhusalt toimiva asutuse ja kahjustaks eesti keele usaldusväärset teaduspõhist arendamist.

EKI on Haridus- ja Teadusministeeriumi halduses olev teadus- ja arendusasutus, mille ülesandeks on tagada eesti keele kui riigikeele toimimine, arendamine. See eeldab ühelt poolt teadusuuringuid, teisalt nende uuringute rakendamist igale eestlasele kättesaadavates väljundites (keelenõu, eri tüüpi sõnaraamatud, keelealased andmebaasid, kõnesüntees jms). Oluline on rõhutada sedagi, et instituut on järjepidevalt tegutsenud üle 70 aasta: instituudis on selle aja jooksul tegeletud eesti keele uurimise ja arendamisega ning EKI on muutunud omalaadseks sümboliks neile, kes eesti keelt väärtustavad ning selle kestlikkust oluliseks peavad.

Viimati oli Eesti Keele Instituut sunnitud oma vajalikkust põhjendama viis aastat tagasi, mil instituuti taheti ühendada Tartu v Tallinna Ülikooliga, väidetavalt tõstmaks eesti keele uurimise teaduslikku taset. Hiljem tõdeti siiski, et olemasolev keelega tegelevate teadus-asutuste võrgustik (kaks ülikooli ja EKI) on optimaalne, sest alla 1,5 miljoni elanikuga riigi riigikeel, mida emakeelena kõneleb vähem kui 70% inimestest, vajab lisaks ülikoolidele kindlasti ka iseseisvat tugikeskust: Eesti Keele Instituuti.

Alates 2016. aastast on EKI-le kinnitatud, et instituudi olemasolu miski ei ähvarda.

Veelgi problemaatilisem on asjaolu, et kavatsus rakenduslikud funktsioonid administratiivselt EKI teadusuuringutest lahutada pärsib kogu keeletegevust. EKI spetsiifika ongi see, et rakenduslik ja uurimuslik töö on instituudis ühendatud. Näiteks keelekorraldaja või leksikograaf tegeleb enamasti ka uurimisega ning uurija arvestab oma projektide kavandamisel EKI rakenduslike teenuste vajadustega. Rakenduslikud ja uurimuslikud tegevused on lahku aetud ainult paberil, sest rahataotlemisel ja aruandlusel nõutakse seda. Praktilises igapäevatöös on need funktsioonid lahutamatult põimunud, sest ainult nii saab EKI edukalt täita talle antud, riigikeele toimimist tagavaid riiklikke ülesandeid.

Keeleinspektsioon ja selle alusel või põhjal kavandatav Keeleamet on asutus, mille peamisi ülesandeid on olnud või võiks olla: keeleseaduse täitmise järelevalve, keelepoliitika analüüsimine ja korraldamine (nt eesti keele staatuse, kasutamise ja mainega seotud küsimused). Kahtlemata vajab see institutsioon tugevdamist, kuid see ei tohi toimuda teise vajaliku keeleasutuse likvideerimise hinnaga.

Samale järeldusele jõudis Eesti rakendusuuringute keskus CENTAR oma 2019. a lõpul valminud ülevaates „Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas ühendameti loomise analüüs” (HTMi ühendameti loomise analüüs): EKI ja Keeleinspektsiooni liitmine ei ole otstarbekas, kuna need on olemuselt väga erinevad (ühes töötavad teadlased ja teises keeleseaduse nõuete täitmise järelevalvega tegelevad ametnikud).

Tõnu Tender, EKI direktor
Eesti Keele Instituudi juhtkonna 14. jaanuari 2020. a koosolekul arutatu põhjal