Me ei ole harjunud mõtlema sellest, et elame juba ammu keset rahvuste ja keelte paljusust. Tundub, et peame õppima seda küllust varasemast enam märkama ja väärtustama, sest maailm on viimase 30 aastaga muutunud, kirjutab EKI keeleõppe arendamise osakonna projektijuht Ellen Vimberg.

Ma kasvasin üles peres, kus eesti ja vene keelt kasutati vabalt ja erinevates variatsioonides: vahel kulgesid vestlused eesti, vahel vene keeles. Mõnikord rääkis mõni arutelus osaleja ühes keeles ja talle vastati selles keeles, mis parasjagu suupärasem tundus.

Olen pere kolmest lapsest noorim, ning ajal, mil sündisin, oli levinud seisukoht, et varane kakskeelsus on arengut pärssiv. Seetõttu rääkisid kõik pereliikmed mu kolmeaastaseks saamiseni minuga ainult eesti keeles. Mäletan selgelt hetke, mil tahtsin vene keelt õppima hakata: istusin köögis vanaema kõrval, ent ei saanud temaga rääkida, sest meil puudus ühine keel. Kogesin üsna varakult, umbes 4-aastasena isikliku motivatsiooni ja pingutuse tähtsust keeleõppes, toona teadmata, et need on tõendatud mõjurid keele omandamise õnnestumisel.

Mitmekeelsusega seoses räägivad teadlased tänapäeval ka dominantkeelest, minul on mõlemaks eesti keel. Minust kümmekond aastat vanemate vendade lugu on teistsugune: kuna nad ei saanud kohta eestikeelsesse lasteaeda, siis kujunes nende dominantkeeleks vene keel, mis on kahtlemata mõjutanud nende identiteeti, inimsuhteid ja elutee kulgu.

Seetõttu olen kindlalt veendunud, et eesti keelest erineva kodukeelega lapsed peavad saama selgeks eesti keele, et saada vaba juurdepääs kultuurile, paremini mõista eestlase psüühet ning kujundada oma elukäiku, lähtudes annetest ja unistustest, mitte piirangutest, mida riigikeele mittetundmine vääramatult kehtestab.

Elu keelte virvarris

Millegipärast on sügavalt juurdunud müüt, et ükskeelsus on tavapärane, mitmekeelsus pigem erandlik. Tegelikult kasutavad umbes pooled maakera asukatest igapäevaselt kaht või lausa mitut keelt.

Uued põlvkonnad kasvavad järjest enam tänu internetile ja sotsiaalmeediale üles mitmekeelsete maailmakodanikena. Avali maailm on toonud meilegi peremudeleid, milles räägitakse sageli korraga mitut: ema, isa ja pereliikmete ühist keelt.

Tänapäeval on teada, et laps suudab korraga omandada mitut keelt. Uuringud on võrrelnud üks- ja mitmekeelseid lapsi ning täheldanud, et mõlemad omandavad koolimineku eaks umbes sama arvu mõisteid. Erinevuseks see, et mitmekeelsel lapsel jagunevad need tavaliselt erinevate keelte vahel. Samas suudavad mitmekeelsed lapsed need erinevate keelte lüngad kooliea vältel täita.

Muutuv kool ja emakeeled

Lisaks rahvaste virtuaalsele lähedalolekule on pärast nõukogudeaegse surmkindlalt suletud piiri avanemist mõned inimesed julgenud siiski ka meie kivisele pinnale oma südame kinkida ja siin oma elusat elu elama hakata. Kui 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 122 rahvuse esindajaid, siis 2024. aasta andmetel oli neid juba 214. Seejuures on toonane eestlaste rekordmadal osakaal rahvastikust – 61,5 protsenti – tõusnud 68,2 protsendini.

Kõik need rahvused on esindatud ka meie koolis ning nad rikastavad ja mitmekesistavad meie hariduskeskkonda. Teisalt on see toonud meile vajaduse õppida seda kultuuride rikkust senisest märksa rohkem teadvustama ja esile tõstma. Ka teadusuuringud on näidanud, et õpilase emakeele ja kultuuritausta väärtustamine toob kaasa suurema edu kooli- ja ühiskonnakeele õppimisel. Samas toetab keeleõpet omakorda ka hea emakeeleoskus. Sestap, kui tahame, et muu keele- ja kultuuritaustaga lapsed õpiksid edukalt eesti keelt, ei tohiks me neil paluda oma emakeelt kooli tulles ukse taha jätta.

Emakeelepäev versus eesti keele päev

Me tähistame 14. märtsil emakeelepäeva, mis ärgitab meid ka täiskasvanuna end ehteestlaslikult kokku võtma, kõik salakavalad keelereeglid tolmu alt välja kloppima ja e-etteütlust kirjutama. See eesti keelt tähelepanu fookusesse tõstev riiklik tähtpäev ei ole oma olulisust minetanud ka ligi 30 aastat pärast selle tähistamise algust, sest eesti keele oskamine ei ole nõukogude aja pärandi ja Narva jõe taguse naabri jätkuva mõjutustegevuse tõttu enesestmõistetavaks muutunud.

Ent mulle tundub, et me vajame emakeelepäevale uut nime. Kõikides koolides tähistatakse emakeelepäeva, ent selle päeva nimetus toodab segadust. Haridusandmestikku kajastava portaali Haridussilm andmetel õppis sel õppeaastal üldhariduskoolides 30 556 last eesti keelt teise keelena. Need lapsed veedavad 14. märtsi omalaadses paradoksis. Kui kool tähistab emakeelepäeva eesti keelt väärtustava päevana, millena ta ongi mõeldud, lükkab ta samal ajal muu kodukeelega lapsed kõrvale. Kui nad aga 14. märtsi mõtestada üritades oma emakeelele mõtlevad, siis kaugenevad nad paratamatult selle päeva tuumideest.

Ometi peaksime kutsuma enda seltsi kõik need, kes sellel maalapil elavad, et üheskoos tähistada keelt, mille piisav oskus aitaks lõpuks meie ühiskonna tugevamaks ja ühtsemaks põimida. Võib-olla võiks selle päeva nimeks olla eesti keele päev? Ja lisaks võiksime võtta tähistada ka rahvusvahelist emakeelepäeva, et väärtustada iga inimese emakeelt igal aastal 21. veebruaril.

Lugu ilmus 15.06.2026 ERR-i kultuuriportaalis.