Kristliku õpetuse omaksvõtmine nõudis põhjalikku senise maailmapildi ümberkujundamist, et omaks võtta niivõrd võimatuna tunduvad ideed nagu Jumala inimesekssaamine, tema ohvrisurma lunastav mõju, Jumala lepingu laienemine juutidelt kõigile inimestele ja rist võidu sümbolina, kirjutas EKI vanemteadur Annika Viht “Keeleminutites”.

Kristlikku terminit metanoia, mis tähendab meelemuutust, meeleparandust, on mitu korda tugevalt ümber mõtestatud nii meil kui ka mujal. Selle Uue Testamendi üht keskset mõistet väljendava kreeka sõna algne kristluse-eelne tähendus mõtestati algkristluses ümber, järgmise nihke tõi Uue Testamendi tõlkimine ladina keelde ja järgmised rahulolematus ladina tõlkega ning püüded eri viisidel naasta kreeka sõna tõelise tähenduse juurde. Eesti piiblitõlgetes tehti metanoia-kirjakohtade tõlkimisel kaks korda kannapööre ja vahetati välja aastakümneid kasutusel olnud termin, kusjuures eeskujuks oli kõigepealt Lutheri tõlge ja hiljem alternatiivsed saksa tõlked.

Kristluse-eelses antiikkirjanduses ei pruukinud metanoia‘ga kahetsust kaasneda, aga kui kaasnes, siis mõne konkreetse eksimuse eest. Kristlased hakkasid metanoia‘ga kahetsema ühe kindla eksimuse asemel kogu oma endist jumalatut olemisviisi. Metanoia‘st sai kristluses üdini tungiv mõtteviisi muutus, kogu elu ümberorienteerimine Jumalale. Kristliku õpetuse omaksvõtmine nõudis põhjalikku senise maailmapildi ümberkujundamist, et omaks võtta niivõrd võimatuna tunduvad ideed nagu Jumala inimesekssaamine, tema ohvrisurma lunastav mõju, Jumala lepingu laienemine juutidelt kõigile inimestele ja rist võidu sümbolina.

Mitmed varakristlikud ja keskaegsed autorid pidasid oluliseks, et sisemine muutus väljenduks ka väliselt ja avalikult. Kujunes välja keskaegne meeleparanduse sakrament paenitentia, mis koosnes patukahetsusest, pihist ja hüvitustegudest; sama sõna kasutati tollases keskses piibliversioonis Vulgatas metanoia tõlkimiseks.

Renessansiajal, kui naasti lääne kultuuri antiiksete lätete juurde, hakati otsima “kreeka tõde” alternatiivina Vulgatale, mis oli olnud pea tuhat aastat ladinakeelse kristluse põhitekst. Martin Luther seletas kirjas sõbrale Johann von Staupitzile, kuidas ta taipas kreeka keelde süvenedes, et metanoia tähendab sisemist meelemuutust ning ebaõnnestunud ladina tõlge paenitentia on võimaldanud välja areneda piibelliku aluseta meeleparanduse sakramendil ja indulgentsidega kaubitsemisel. Oma 95 teesis rõhutas Luther, et “kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles “Parandage meelt” jne, siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus” (1. tees) ja et “väide, nagu hinge [puhastustulest] väljaostjal või pihikirjade ostjal polekski tarvis kahetseda, ei ole kooskõlas kristliku õpetusega” (35. tees).

Kui Luther tõlkis senise Vulgata-lähtelise traditsiooni asemel Uue Testamendi kreeka keelest, viskas ta metanoia-kirjakohtade tõlkest välja senistes saksa tõlgetes kasutatud ladina laenu penitencie. Küll aga jättis ta alles sama tähendust väljendava omatermini Buße, mis oli ilmselt juba niivõrd kinnistunud, et ei tundunud mõistlik seda välja vahetada. Buße lähtub alggermaani tüvest, mille algne tähendus oli otseselt käegakatsutav ‘parandamine, korda tegemine’ käsitöö ja ravimise vallas, millest arenes edasi abstraktsem ‘hüvitamise, trahvi’ tähendus õiguslikus ja religioosses kasutuses. Seega kasutas Luther metanoia tõlkimiseks endiselt sõna, mis asetas rõhu patu tagajärgede hüvitamisele, parandamisele. Peagi hakati metanoia‘le pakkuma ka teistsuguseid vasteid, näiteks Johannes Piscatori tõlkes (1602–1604) Bekehrung ‘pöördumine’, mis rõhutas otsustavat suunamuutust, ja Johann Heinrich Reitzi Uues Testamendis (1703) Sinnesänderung ‘meelemuutus’, mis annab otseselt edasi kreeka sõna algse tähenduse.

Esimeste eestikeelsete piiblitõlgete aluseks oli Lutheri tõlge ning tõlkijad vahendasid tema Buße samatähendusliku sõnaga parandus. Ka 17. sajandi keskel piiblit otse algkeeltest tõlkinud Johannes Gutslaff jäi selle tõlkevaste juurde. Muutuse tõi Wastne Testament, kus Virginiused vahetasid selle patust käänamise vastu. Kohe toimetati 1686.–1687. aastal toimunud piiblikonverentsidel selle eeskujul ka põhjaeestikeelsesse Uude Testamenti sisse patust pööramine. Wastse Testamendi kõigis redaktsioonides jäigi patust käänamine püsima, kuid põhjaeestikeelses traditsioonis toimetati 1739. aastal ilmunud esimeses eestikeelses Piiblis sisse meele parandamine. Vahetult enne, 1738. aastal trükitud perikoobiraamatus kasutati veel traditsioonilist tõlget patust pööramine, seega tehti terminimuudatus viimasel hetkel enne Piibli trükkiminekut. Otsus asendada niivõrd hilises toimetamisetapis üks kristlikke põhitermineid oli erakordne, kuivõrd üldiselt lülitati Uus Testament täispiibli koosseisu 1729. aasta teise trüki kujul, tehes vaid väikesi muudatusi nagu kannatuse sees > kannatades, Taavete > Taaveti või rüpp > süli.

Termin meele parandamine, mis väljendab erinevalt senisest patust pööramise-terminist meelemuutust pigem pideva protsessina kui ühel otsustaval hetkel toimuvana, tundub väga hästi sobivat esmapiibli tõlkemeeskonna pietistlike vaadetega. Nende järgi juhatab innukas iseseisev piiblilugemine inimese läbi jumaliku päästekorra astmete: oma patusest kohkumine, selle kahetsemine, Jumala armu anumine ja õigeksmõistu kogemine, millest saab alguse pühakssaamine ehk üleminekuprotsess ilmalikust üleni kristliku eluviisini.

Intrigeeriv on siiski terminimuudatuse ajastus: miks toimetati meele parandamine sisse alles 1739. aastal, kui muidu vahetult enne ilmumist niivõrd kaalukaid muudatusi ei tehtud ja selle aluseks olev metanoia vaste Sinnesänderung oli siinsetele suures osas pietistliku hariduse saanud tõlkijatele kindlasti ammu varem tuttav? Ja miks ei kopeerinud tõlkijad Sinnesänderung’i täpse tõlkelaenuga meele muutmine, vaid sulatasid justkui kokku pietistliku Sinnesänderung-termini meele ja traditsioonilise luterliku Buße-termini paranduse? Kas muudatust võis mõjutada oikumeenilise hoiakuga vennastekoguduse juhi Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi 1736. aasta külaskäik Eestisse? Või kombineerisid tõlkijad lihtsalt loovalt erisuguseid väljendusvõimalusi sooviga anda metanoia tähendusväljast edasi võimalikult palju?

Tekst põhineb Annika Vihti ja Axel Carsten Jagau artiklil “Μετάνοια esimestes eesti piiblitõlgetes”, mis ilmus Piret Lotmani toimetatud kogumikus “Sõnade tähendusest”.

Lugu ilmus 06.04.2026 ERR-i kultuuriportaalis.