Järjepidevaid põlvnemisandmeid saab Eestis leida enamasti 18. sajandi algusest. Selle põhjal saame kindlamalt väita, mis ajast lisanimi kellegi suguvõsas kasutuses oli. Samas kõike ei pandud kirja, sest leiame näiteid, kus nimed vahepeal lausa sajandeid kirjapanekutes ei esine, kuid on siiski vanad, kirjutas EKI nimeteadlane Fred Puss “Keeleminutites”.

Oleme harjunud arvama, et enne pärisorjuse kaotamist kahe sajandi eest eestlastel perekonnanimesid polnud. Seda narratiivi põlistasid eelkõige Hans Kruusi ja Jüri Parijõe poolt 1920.–1930. aastatel kirjutatud ajalooõpikud. Nende järgi perekonnanimede panekul seisis talupoeg, müts käes, mõisa õuel ning ei osanud mõisniku küsimusele, mis nime ta soovib, vastata ja sai seetõttu kehva nime. Sellist olukorda kindlasti esines, rohkem Põhja- kui Lõuna-Eestis, kuid see polnud reegel. Enne seda olid talurahval kasutusel lisanimed, mida paljudes muudes kultuurides käsitletakse kui perekonnanimesid.

Päris sageli, eri hinnangutel umbes iga neljanda perekonnanime puhul võeti aluseks juba varem kasutusel olnud nimed ehk lisanimed. Need paiknesid eesnime ees ning olid omastavas käändes: Koka Jaan, Mardi Jaani Juhan, Uuetoa Mari.

Lisanimed tulenesid talunimest, perenimest, ametinimetusest, hüüdnimest. Vahelepõikena olgu öeldud, et ajalooterminina ei ole perenimi sama, mis perekonnanimi, kuigi tänapäeval on need võrdsustunud. Lisanimede süsteem oli kirju ja kohati ka ebapüsiv, kuid need olid sama funktsiooniga, mis seadusega pandud perekonnanimed. Oli piirkondi, kus inimesed kandsid elukohta vahetades edasi oma senist lisanime. Sellisel puhul oli tegu perenimega. Mõnel puhul olid püsivad talunimed ning sinna asunud inimene sai endale talu järgi nime. Kumb nimi domineerima jäi, võis isegi ühes külas erineda. Külast eraldi paiknevatel hajataludel olid tavaliselt püsivamad nimed olenemata tema elanikest, külas olevatel taludel tekkisid püsivad nimed sageli alles XIX sajandi algupoolel. Talude asukohti kajastavate kaartide puudumisel on sageli võimatu öelda, kas püsisid talu- või perenimed.

Järjepidevaid põlvnemisandmeid saab Eestis leida enamasti XVIII sajandi algusest. Selle põhjal saame kindlamalt väita, mis ajast lisanimi kellegi suguvõsas kasutuses oli. Samas kõike ei pandud kirja, sest leiame näiteid, kus nimed vahepeal lausa sajandeid kirjapanekutes ei esine, kuid on siiski vanad.

XVI sajandist on pärit esimesed suurt osa Eesti ala taluperemehi mainivad kirjalikud loetelud. Tollest ajast pärit lisanimesid XIX sajandi algul saadud perekonnanimedega võrreldes selgub, et umbes kahe protsendi perekonnanimede moodustamisel kasutati lisanimesid, mis esinevad juba XVI sajandil. Nende hulka kuuluvad näiteks perekonnanimed Koikson (1542 lisanimi Kockeste), Muttika (1591 Muddike), Pahapill (1592 Pilli), Talts (1585 Thalzi) jt. Need ei olnud küll XVI sajandil veel perekonnanimed, vaid perenimed ning puuduvad allikad, mis tõestaks praeguste nimekandjate põlvnemist XVI sajandi nimekandjatest, nimi või selle tuum on aga küll ligi pooltuhat aastat vana.

Lähemalt saab uurimusest lugeda ajakirjast Keel ja Kirjandus (3-2025) ja vaadata ETV “Ringvaatest”.

Lugu ilmus 20.10.2025 ERR-i kultuuriportaalis.